Jälgi mind Twitteris

Ma usun, et argumendid arenevad arutelus. Seepärast kasutan seda võimalust siin, et veidi tahumata ja kohati reljeefselgi moel oma mõtteid avaldada. Valdavalt poliitika ja Eesti elu-olu kohta, kuid vastavalt ametile, jagan oma tähelepanekuid kaitseministrina ka Eesti kaitse- ja julgeolekupoliitikast.

Olen poliitik, ja samavõrd oluline võimalusega oma seisukohti avaldada ja avada on võimalus saada nende kohta kiiresti ja adekvaatset tagasisidet. Selleks ka tagasiside formaat, kuhu ootan kommentaare.

Loodan, et koos õnnestub meil midagi suuremat välja mõelda.

ÄRGE NÄRIGE TOIMIVAT RIIGIKAITSET, ORAVAD!

Viimaste aastatega saavutatud üksmeel riigikaitse küsimustes valmistab heameelt meile kõigile– enamus riigikogus nelja aasta jooksul arutusel olnud küsimustest on saanud nii koalitsiooni- kui ka opositsiooni üksmeelse toetuse. Halva üllatusena andis lähenevatest valimistest märku rahuaja riigikaitseseaduse läbikukutamine. Ettepanek läheneda ka Eestis riigikaitsele laiemalt kui üksnes sõjalise riigikaitse võtmes, ei saanud toetust ei esisotsilt ja ekskaitseministrilt Sven Mikserilt ega riigikaitsekomisjoni aseesimehelt keskerakondlaselt Toivo Tootsenilt, nende aate- ja erakonnakaaslastest rääkimata.
Riigikaitselised huvid läksidki olupoliitikas kaubaks!
Kui riigikaitse huvide ohverdamine päevapoliitikale on valimiseelses meeltesegaduses isegi mõistetav, siis Eesti riigikaitse alustalasid õõnestavad programmilised seisukohad valmistavad palju suuremat muret. Meie riigi põhiseaduslik riigikaitsemudel põhineb lisaks kaadrikaitseväelastele ka reservarmeel, mida valmistatakse ette läbi kaitseväeteenistuskohustuse. Reformierakonna äsja avaldatud valmisprogramm näeb ette (tõsi, pikemas perspektiivis) ajateenistuse kaotamise, alustades teenistuse lühendamisega kuuele kuule. See ei ole üldse mõistlik!
Me oleme Eestis suurte jõupingutustega ehitanud üles täiesti toimiva riigikaitse, mida peab usaldusväärseks 83% elanikest, kusjuures toetus ajateenistusele ulatub 93%-ni. Reservarmeel tuginev Eesti kaitsevägi on võimeline relvastatud rünnakule vastu seadma kuni 50.000 relvastatud ja väljaõppinud meest, mis on oluliseks heidutuseks igale riiklikule või isehakanud vastasele. Võimalik elukutseline armee saaks vastu seada kümme korda väiksema hulga. Loomulikult on meie peamiseks julgeolekutagatiseks kuulumine NATO-sse, kuid ka siin kehtib põhimõte – aidata saab neid, kes end ise aitavad.
Eesti riigikaitse toimib, kõrgelt hinnatakse meie missioonisõdurite väljaõpet, üksmeelselt tunnustatakse meie suutlikkust tagada endale NATO raames võetud väevõimekohustusi. Meil on võimalus end võrrelda elukutselisele armeele üle läinud Läti ja Leedu riigikaitse tegeliku olukorraga ja ma soovitan sellest võrdlusest õppida ka reformierakonna kaitsepoliitikutel.
Viimaste aastate töö kaitsevõime kasvatamisel – reservõppekogunemiste süsteemi käivitamine, mobilisatsioonikavade väljatöötamine, harjutusväljakute rajamine, mobilisatsioonivarude ja -ladude väljaehitamine sealhulgas – on pannud meie kaitsemudeli tegelikult toimima. Vahepeal täiselukutselisele armeele ülemineku tuhinas või ootuses tegemata jäetud töö on tänaseks tehtud ja kannab vilju.
Pole vaja asuda korralikult töötavat masinat ümber ehitama. Kulutagem energia pigem sõjalise riigikaitse 10-aastases aregukavas ühiselt kavandatu elluviimisele.
Vähetähtis pole ka arusaamine, et riigi ja rahva kestmise tagab lõppude-lõpuks ikkagi kodanike isamaa-armastus, kaitsetahe ja -võime, mida ei saa kuidagi asendada turult ostetud turvateenus.

 

SÕNAVABADUSE “KAITSJAD”

Sõnavabadusega on Eestis kummalised lood. Ühtpidi, vabadust mõõtvate edetabelite järgi, on seda vähemasti muu maailmaga võrreldes enam kui küll. Teistpidi kipub selle sama vabaduse ülemäärasus tegelikku vabadust tapma – paljud arukad, ent eneseväärikusest hoolivad inimesed ei soovi end enam sallimatute süljepritside märklauaks seada ja hoiavad oma arvamuse seltskonda, mis oskab sõnavabadusega vastutustundlikumalt ringi käia. Sellest tõusnud avalik kahju on tohutu ja olen seda meelt, et niisuguseid arvajaid peaks “liigse” sõnavabaduse eest kuidagi kaitsma. Kõige selle juures pole imekspandav, et formaalse ja piirideta sõnavabaduse kõige ennastsalgavate kaitsjatena esinevad just need, kel tasakaalukusega probleeme.

Neljapäevases Päevalehes hoiatas poliitikatoimetaja meid sõjaväelise diktatuuri eest, mille ajendiks oli Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa Kaitseväe 92.aastapäeva kõne. Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale. „Vastase ja igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,” ütles kindralleitnant Laaneots.”

Vaevalt, et keegi tõsimeelne näeks Eestis sõjaväelise riigipöörde ohtu, küll aga oleks hea mõista, et ka meie riik ja rahvas vajavad psühholoogilist kaitset väliste ohtude eest samamoodi, nagu seda on ammu mõistnud meie liitlased.

Selle asemel aga põrutatakse: “Demokraatlikus õigusriigis, mis räägib endast kui Euroopa Liidu ja NATO riikide jagatud väärtuste eest seisjast, pole kindralil kohta ähvardada ja kärkida kodanikuvabadusi puudutavatel teemadel. Laaneotsa sõnad käivad aga otseselt sõna- ja arvamusvabaduse pihta. See on kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav.”

Eesti keeli öeldes: “Lõuad pidada ja edasi teenida!” Ja seda kõike “sõna- ja arvamusvabaduse kaitseks!”

Niisugune vastuoluline on see sõnavabaduse asi – tuleb välja, et see võib ka lihtsalt üle jõu ja mõistuse käia.

 

TÄIESTI VÕIMALIK OLEKS KÕIK RIIGIMAANTEED TEHA TOLMUVABAKS 20 AASTAGA

Tallinnast Tartusse või ka Viimsisse sõites ei tule linnamehele pähegi mõte tolmavast maanteest. Veel vähem Kadriorust Toompeale sõites. Sadadesse küladesse üle Eesti aga ilma sellele mõtlemata ei pääse.
Kui sel sügisel Tallinnast ligi 300 kilomeetri kaugusel paiknevasse Saatsesse sõitsin, kattis kohale jõudes autot ratastest katuseni ulatuv porikiht. See, et nn Saatse saapa juures tuli kohalejõudmiseks ka enam kui kilomeetri ulatuses Venemaale põigata, on seejuures pisiasi.
Ei saanud muidu, kui uurisin koju jõudes, kas ka Saatse elanikud võiksid põhimõtteliselt koduväravani jõudvast asfalteest unistada.
Eestis on ligi 16500 kilomeetrit riigimaanteid ja neist 10200 on kattega teed. Eelseisvateks aastateks on riigimaanteede teehoiukava kohaselt kavandatud kruusateid katta umbes 75 kilomeetri ulatuses aastas. Nii läheks 80 aastat kuni kõik teed tolmuvabaks saaks, st enamik meist ei näeks seda päeva kunagi. Aga kas saaks ka 20 aastaga? Nii et kõik täna sündinud lapsed võiksid suureks kasvades tõdeda, et neil kodus on asfalttee sama loomulik kui linnas?
Tegelikult on võimalik. Kui katta igal aastal 300 kilomeetri jagu, siis oleks aastaks 2030 kõik seni tolmavad 6000 kilomeetrit asfaldi all. Kust raha võetakse? Sama kava kohaselt maksab 1 kilomeetri katmine umbes 1 miljon krooni. Seega on vaja 300 miljonit aastas. See on veidi alla 10% kogu riigimaanteede jaoks ette nähtud 3500 miljonist kroonist ja seda ei tohiks ülejõu käivalt palju olla. Tõsi, siis tuleks suurte ja vast Eesti jaoks liigagi uhkete viaduktidega teede arvelt veidi kokku hoida, aga see ongi ju poliitilise valiku küsimus. Kes kahtleb, võiks uurida kuidas see Lääne-Virumaal, kus tänaseks on vaid 1,6% teedest katteta, on juba õnnestunud. Ju on seal seda õiget arusaamist varemgi jagunud.
Alustama peaks selle tegevusega Valga-, Põlva- ja Võrumaalt, aga ka Viljandimaalt, kus enam kui pooled teed on katteta. Saatsest võiks alustada esmajärjekorras – oleks naabritelegi eeskujuks. Muidugi, meil on ka tolmavaid vallateid ja linnatänavaidki, aga ka need ei saa igavesti tolmama jääda.

 

EESTI ELU MÕTTEST

Presidendi kärajad on jälle tõstatanud küsimuse Eesti mõttest. Seekord, erinevalt aastate tagusest Eesti Nokia otsimise üleskutsest, võtmes: „Mis võiks noori Eestist lahkunud inimesi siia tagasi meelitada?“.

Me põhiseadus näeb eesmärgina rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ometi paljude arvates sellest ei piisa. Ilusti sõnastas selle enama ihkamise noor ettevõtja ja juhtimistreener Hede Kerstin Luik : „ … lastele sellest ei piisa, ma näen oma laste, vanem tütar on 18, nooremad kolm ja viis, et nende jaoks eesti ja inglise keel, vahet ei ole, nad suhtlevad, ja nende jaoks ei ole ka piire.“ Ja edasi: „Meil on vaja rohkemat ja see ongi mu küsimus.“

Vaja on rohkemat kui Eesti püsimine! Mis see võiks siis olla?

Eesti püsimine ei saa ju tähendada selle konserveerimist, mis on. Iga elusorganism – ja riik seda kindlasti on – püsib vaid muutudes. Ka Eesti ajalugu on selle teesi ilusaks tõestuseks. Isegi siis, kui vaid viimast paari aastakümmet silmas pidada. Selline kohanemissuutlik püsimine olevat hea („ma ei vaidle sellele vastu“, ütles Hede), ent midagi peaks justkui veel olema! Öeldakse: „Meil olid eesmärgid – NATO ja Euroopa Liit – nüüd ei ole midagi.“ Öeldakse: „Jõuame viie rikkama riigi hulka“ ja enamusele see ei sobi või sellest ei piisa. Öeldakse: „Euro“, ja ikka vähe. Küsin: „Kas need on kunagi olnud tõelised eesmärgid? Või pelgalt vahendid selleks, et olla. Olla konkurentsivõimeline, st ellu jääda.“

Kardan natuke ka seda piiride kadumise juttu. Mis juhtub, kui kaob piir Eesti ja mitte-Eesti vahelt? Kuidas peaks siis keegi leidma tee koju, kui seda eneseteadvuse piiri enam polegi? Malaisia, Argentiina ja Pihkva on siis olemuslikult samaväärsed Eestiga. Kui Eesti oleks kõige rikkam, kas siis oleks parem? Alul vist jah, aga kui homme oleks Kuuba rikkam? Või peaks olema hoopis kõige ilusam?

Oleme noor rahvas ja veel noorem riik. Noortel on ikka soov olla ja saada enamakski kui ollakse ja see on tore. Teisalt, eks see väärika eneseteadvuse kujunemine võta ka aega. Mõtlema paneb vaid üks asi: laulsime omal ajal ikke all ägades, et „eestlane olla on uhke ja hää“. Nüüd, iseseisva rahva ja riigina tundub aga sellest väheseks jäävat. Tea, kas tuleb kelleltki targemalt minna kestmiseks nõu küsima. Ja mis siis sellest iseolemisest järele jääb.

 

Mina ja sammas, vol 2

On reede, 11. juuni, 2010.  Olen Brüsselis.

Oleme just koos teiste NATO kaitseministritega kinnitanud kava, mille raames valmib ka meie Ämari lennuväli. Vaatamata suurtele eelarvekärbetele on meie projekt pea ainus, mis pääseb kirvest täielikult, sest oleme püsinud ajagraafikus ja ka lubatud eelarve raames. See on hea.

Napil vaheajal tulevad Tallinnast fassaadiekspertiisi esialgsed tulemused – nurgaliistude kinnitussõlmi on vaja tugevdada. Sans Souci lubab viivitamatult saata oma inimesed garantiiremonti tegema. Mida veel peaks tegema?

Päevaleht palub 1000 tähemärgist kommentaari, millest tuleb loobuda – juba algab järgmine koosolek, ISAFi ülema kindral McCrystali ettekanne olukorrast Afganistanis.

Olukord seal on pingeline ja läheb veelgi kehvemaks enne, kui paranema hakkab. See on mulle lohutav sõnum.

Mitmes mõttes.

****

Peale sambakonkursi tulemuste kinnitamist langes vastutus projekti realiseerimise eest minule. Vaatamata asjaolule, et Kaitseministeeriumis juhitakse igal aastal ehitus- ja hankeprojekte hiiglaslikus, enam kui miljardikroonises mahus, oli kõigile selge, et sammas on teistsugune, eriline projekt – kõik tajusid pinget. Ka mina.

Küsisin endalt, kuidas peaks ma isiklikult sellesse projekti suhtuma – kas see peaks olema minu asi mitte ainult formaalse vastutuse mõttes, vaid ka isiklikumas poliitilises plaanis. Oli neid, kes ütlesid: ”Võta aktiivne roll, tee sellest enda sammas.”

Otsustasin teisiti,  kartsin, et rõhutatult poliitiline juhtimine süvendab veelgi ilmavaatelist polarisatsiooni ja teeb ühtlasi praktiliste asjade lahendamise keerukamaks. Ka sellepärast, et ei pidanud siis ega pea tänaseni mälestusmärkide rajamist kaitseministrite põhiülesandeks. Rääkimata isiklikust ambitsioonist.

Oli see oli viga, sest lõpuks on ikkagi sambast saanud või tehtud ”Aaviksoo suurprojekt”?. Kas vahetu juhtimine oleks parema tulemuse andnud kui ülesande alla delegeerimine? Mul ei ole ühest vastust tänaseni.

Projekti õnnestumise tähtsus oli muidugi selge, samuti nagu ebaõnnestumise riskidki. Mõtlesin pingsalt, kas ministeerium saab  hakkama? Pronkssõduri ümberpaigutamise tehniline teostus oli igatsugu piiranguid arvestades silmapaistev. Aga aastaid polnud ministeerium suutnud tähtajaliselt teostada paljusid investeeringuprojekte…

Tajusin ministeeriumis nn protsessikultuuri vohamist – pea igale tulemust puudutavale küsimusele kuulsin valvevastust: ”Me tegeleme.” Mul on asjadele põhimõtteliselt teistsuguse lähenemine –  kokkulepitud konkreetne tulemus selleks ettenähtud ressursiga. Tingimusteta, kuni pole teisiti kokku lepitud.

Ministeeriumis lähtuti peamiselt ja eelkõige põhimääruste järgsest ülesannete ja vastutuse jaotusest, mina surusin projektipõhist, konkreetsemat ja paindlikumat lähenemist.

Meil tekkis selge kultuurikonflikt!

Ma ei taha teha liiga. Tean ja pean lugu, et ministeerium oli viinud meid kõige nõudlikumate NATO standardite kohaselt alliansi liikmeks, aga see pole piisav. Saab paremini ja sammas oli üks konkreetne katsumus, mis eeldas ilmselgelt professionaalset projektijuhtimist.

Vastutus jäi põhimääruse järgselt kantsleri peale. Pakkusin, et võiks kogu ”suurprojekti” juhtimise nö sisse osta, mõeldes eelkõige Vabaduse Monumendi Sihtasutuse kui sambaidee peamise (valitsusvälise) toetaja peale. Teised ei uskunud selle idee mõistlikkusse.Neil oli õigus ja mul oli mõistust järele anda.

Minu mõte oli depolitiseerida kogu protsess, kantsler viitas kontrolli kaotamise riskidele ja seeläbi võimalusele veelgi suuremaks politiseerimiseks.  Leppisime kokku, et avalikkussuhete osas usaldame kodanikualgatust ja delegeerime selle Vabaduse Momunendi Sihtasutusele.

Arvan, et tegin siin strateegilise vea – lahutasin tehnilise teostuse (ja vastutuse selle eest) strateegilisest kommunikatsioonist. Kaitseministeerium muutus sellega tehniliseks asutuseks ja tema avalikkussuhete osakond sai mandaadi olla vaid tehnilise ülesande reaktiivne kommentaator. Ministeeriumi sees delegeeriti projekt omakorda peaspetsialisti tasemele. Olin end teinud kõrvaltvaatajaks, vaatamata antud korraldusele iganädalaselt asjade edenemisest infot saada.

2008. aastal oli minu poolt ministeeriumile sõnastatud prioriteetide hulgas kaks omavahel seotud ülesannet: püstitada sammas 28.novembriks ja välja arendada projektipõhine juhtimiskompetents. Mõlemad läksid raskelt, väga raskelt. Kantsler lahkus.

Tean, et täna on ministeerium suutlikum kui siis. Ka sambaprojekti juhtimine on kordades parem kui siis. Mida ma ei tea, on see, kas toonased, kohati pingestatud juhtimisotsused kahjustasid  lõpptulemust. Mul pole ühtegi formaalset etteheidet tehtud otsustele – kõik on justkui õige – aga kõik me teame, et lõpptulemus ei rahulda.

Keskne otsus selles ahelas oli tellida võiduautorite idee teostus võtmed kätte versioonis – projekteerimine, tootmine, paigaldamine ja käivitamine – Tšehhi firmalt Sans Souci.

Oli 2008.aasta algus. Täna oleme kõik palju targemad.

 

Daniel Vaarikule mõeldes II

Hea oponent Daniel Vaarik,

esmalt muidugi tänud vastamast. Jätkudebati jätaks teejoomise juurde, mille ajaks võiks minu poolest sobida järgmine neljapäev kell 18. Kohavaliku jätaks teie hooleks ja nagu öeldud, poleks mul midagi selle vastu kui see toimuks avalikus kohas.

Lugupidamisega
Jaak Aaviksoo

 

Daniel Vaarikule mõeldes

On meeldiv, kui keegi su blogipostitusele tähelepanu pöörab; veelgi meeldivam, kui selleks on tunnustatud avalikkussuhetemees ja tema teos on pea poole pikem kui blogilugu ise.

Minu lugu on kirjutatud kajastamaks minu „isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid … aitamaks mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks [Vabadussõja Võidusamba püstitamisel] olla teisiti.“

Daniel Vaariku postitus on aga teos – tõeline looming – mille ambitsioon aimub juba avaakordidest. Pealkiri – Tahte triumf mõistuse üle – on selgelt eesmärgistatud kollaaž, mis on oskuslikult laenanud nii klassikutelt, Leni Riefenstahlilt ja Francesco Goyalt, kui ka varasemast kohalikust debatist. Sissejuhatav illustratsioon – oponendi kujundlik märgistamine. Esimene paragrahv – „suurprojekti“ jõuliste epiteetidega sildistus, kus emotsiooni tugevdamiseks haaratakse „nõukogude relva“ järele. Edasine on ühe klassikalise propagandameetodi oskuslik teostus – kui saa ei saa tegeliku oponendi vastu, loo ise oponent, keda hävitada. Daniel Vaarik on mind korrektselt tsiteerinud üheksal korral, seejärel meelevaldselt (hea- või pahauskselt?) laiendanud minu väiteid ning seejärel purustanud emotsionaalselt iseenda konstrueeritud (kaitseminister) Jaak Aaviksoo ja tema maailma.

Laenates Daniel Vaariku stiililt tahaks öelda: „Halloo? Kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.“

Daniel Vaariku teose täieline analüüs läheks pikaks, sestap valin kommentaariks vaid selle 3.osa.

3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle  kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.

Minu poolt oli see tõesti ülestunnistus, sest just selle küsimuse esitasin endale komisjonis tööle asudes ja olen sellele oma blogi järgmises lauses andnud ka ausa vastuse. On tähendusrikas, et minu vastusele pole tähelepanu jagunud. Järeldada aga sellest retoorilisest küsimusest, et „kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris“ on parimal juhul meelevaldne. Füüsikuna on mul oma enda reputatsioon, mida mul pole ei soovi afišeerida ega häbeneda – „kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoniga“ on minu jaoks piinlik mõttearendus. Daniel Vaarik ongi loonud endale vastase – sümboliliselt mõttevõimetu ja edeva tehnokraadi, kes istuks parima meelega laboris, sest ei suuda ette näha organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ning võib kaitseministrina palju jama kokku keerata – keda avalikkuse kaasaelamise saatel asuda hävitama. Palju õnne!

***

Mõte juua tassike teed ei olnud paha mõte. Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid. Huvitav võiks meil olla ka seetõttu, et esindame ilmselt väga erinevaid mõttekultuure. Kui see heale oponendile sobima peaks, võiks mõnes avalikus kohas kokku saada – tundub, et meie mõttevahetus pakub, vähemasti internetiavarustes, laiematki huvi.

 

Mina ja sammas

On laupäev, 5.juuni 2010.a. kell 16.25. Istun Berliinis julgeolekukonverentsi küberpaneelis, ettekanne on just peetud. Järsku saan SMS-i – Vabadussambast kukkus klaastahvel alla, mupo valvab õnnetuskohta.

Pole võimalik, mõtlen esimese hooga. Seda on sada korda kontrollitud, ehitajad, eksperdid, ametnikud, jälle eksperdid. Klaaspaneel, 200 kilo, kas keegi sai viga? Vist ei, siis oleks öeldud. Hea seegi. See on esimene positiivne mõte.

Ma ei saa aru kuidas selline jama võimalik on.

Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.

****

Kui ma 5.aprillil 2007.a. kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud, seitsmendat korda. Mulle üle antud kaitseministri portfellis on Riigikogu  2005st pärit otsus püstitada Vabaduse väljakule Vabadussõja Võidu Sammas (VSVS). Otsuse poolt oli 50 Riigikogu liiget, 30 toetasid Vabaduse memoriaali rajamist võitu meenutava monumendi asemel.

Tol hetkel ei adunud veel üldse, kui jõuliselt hakkab seesama ilmavaateline vastasseis saatma samba püstitamist ja milliseid vorme see võtab. Ikka jälle meenub mulle  tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?” See ei olnud adresseeritud otse mulle. Vaikisin toona, mõeldes sellele kuidas ma koolipoisina vanaema juures suviti Vabadussõja ajalugu lugesin. Vastuse sõnastas tookord hoopis üks teine ekspert: “Vabadussõjata ei seisaks me siin.”

Niisiis oli mul Riigikogu otsus, et monument tuleb teha. Lisaks sellele oli mul ka koalitsioonilepe lubadusega avada VSVS Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks Tallinnas, Vabaduse väljakul. Rong liikus, eelmine reformi- ja keskerakonna valitsus oli juba 14.märtsil välja kuulutanud ideekonkursi ja moodustanud konkursikomisjoni – 4 kunstieksperti, 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister valitsusest ning koalitsiooni ja opositsiooni esindaja Riigikogust) ja 4 avalikkuse esindajat sh vabadusvõitlejad. Eelmine valitsus ütles ka, et sammas avatakse 28.novembril 2008.a. kui Vabadussõja algusest möödub 90. aastat.

Sain komisjonis Jürgen Ligi asendajaks. Tagantjärele on komisjoni koosseisu kallal palju õiendatud – enamik või suisa kõik võinuksid olla kunstiinimesed. Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik   konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop. Kas muu valik oleks parema tulemuse andnud ?

Konkursi tähtaeg oli 2.juuli – ministeeriumisse oli toodud 44 võistlustööd, palju enam kui loodetud. Kohe alul kerkis komisjonis pinnale sisuline vastuolu, mis oli kogu sellesse sambapüstitamise loosse sisse programmeeritud – ideekonkursi reeglid olid üles ehitatud riigihanke loogikale, et tagada igal juhul võidutöö väljaselgitamine ühemõttelise pingerea alusel ning asuda selle põhjal siis monumenti püstitama.. See oli vastuolus ideekonkursside tavapraktikaga, kus selgitatakse preemiasaajad ja valik realiseerimisele mineva projekti suhtes langetatakse hiljem. Valitsus oli otsustanud, et seitsmes katse Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ei saa katki jääda ja muutis sellega kõik asjaosalised lõpptulemusele kohustunuks. Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.

Ükski töö ei tekitanud üldist vaimustust, ometi möönsid asjatundjad, et esindatud oli võimalike autorite paremik. Ma ei tea. Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest. Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus. Häältega üheksa kolme vastu sai võidutööks Libertas Vabadusristiga samba tipus, teisele kohale jäänud kontseptuaalse töö Meie Inimesed ees. Pinge läks komisjonist ühiskonda.

Ma ei kahtle, et abstrakse tähendusega Vabaduse memoriaali konkursi võitnuks Meie Inimesed. Adusin toona ja olen täna täiesti kindel, et Vabadussõja Võidusambana jäänuks Meie Inimesed teostamata – liig suur oleks olnud kuhjunud ootuste ja pakutud lahenduse konflikt. Minu enda maitseeelistus oli hoopis üks kolmas töö. Ausalt öeldes poleks ma parema meelga selles komisjonis üldse olnud, selles mõttes meeldinuks mulle see kunstiinimeste komisjon küll. Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !

Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab ? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kasvõi umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav. Kõik sõltub erinevate riskide maandamise hinnast ja kõikvõimalike riskide vastu kindlustamine võib hinda kordades kasvatada. Nii ongi juhtunud. Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda. Lisaks joonistati esialgne piirnumber kohe asjaosaliste poolt nii ministeeriumis kui väljaspool, täis.

Ideekavand oli toorik. Sai palju kriitikat, suur osa õigustatult. Aga siit edasi oli VSVS püstitamise protsess eelkõige minu vastutusel. Sisulistes küsimustes otsustasime maksimaalselt usaldada autoreid, nad olid lisaks kõigele ka autoriõigustega kaetud. Arvan, et see oli õige, autorid olid avatud ja enamus küsitavustest sai lahenduse.

Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse. Kõige vastuolulisemaks kujunes muidugi Vabadusristi küsimus. See on ka kõige põhimõttelisem vastasseis, mida ma kardan, polegi võimalik lahendada. Ma püüdsin küll – kümned arupidamised erinevate huvigruppidega algasid konstruktiivselt, ent sumbusid « Vabadusrist sobib-ei sobi » vastasseisu. “Miks sa ei loobu siis sellest Vabadusristist?”, küsiti mu käest korduvalt. See olnuks sisuline loobumine võidutööst ja kogu ideest, kusjuures keegi polnud vaidlustanud ei konkursikomisjoni otsust ega ka selle alusel tehtud valitsuse otsust.

Sügavamas plaanis olnuks selline välisel survel loobumine aga sümboolse tähendusega – see oleks olnud Vabadusristi häbenemine ja mahasalgamine. See ei ole enam maitse ega ekspertarvamuse küsimus – see on ilmavaateline.

Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust. Kõik mida muuta sai – materjal, kujundus, tekstid, piirid, sümbolid sai ju autorite poolt parimas usus muudetud – oma ideest enesest nad aga loobuda ei saanud.

Septembriks oli teada, milline sammas lõpuks tuleb ja avamise tähtajani jäi 14 kuud. Ma ei teadnud siis veel, mis kõik ees seisab.

***

Olen ikka konverentsil. Kella kuue paiku tuleb suurem selgus – alla pole kukkunud mitte suur klaaspaneel vaid liist, olukord on kontrolli all, ajakirjandus ja osapooled on sündinuga kursis. Tehke kohe ekspertiis, oskan vaid Tallinnasse öelda. Veel üks jama, mõtlen.

***

Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida. Kummatigi on aga sammas ja kõik sellega seonduv kujunenud kordades olulisemaks kui osanuksin kunagi arvata. Üsna mu ametiaja alguses soovitas üks hea vaistuga sõber – pane see sambapüstitamise lugu kirja, saab huvitav olema. Ma ei võtnud ta nõu toona kuulda, ei uskunud. Nüüd on aeg vigade paranduseks.

Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti.

 

Tööpuudust ei saa ravida populismiga

Märtsi lõpuks jõudis Eesti ametlik töötuse määr 14,6%-ni, töötuks oli end registreerunud 95 tuhat inimest. Euroopa Liidus, samuti USA-s on keskmine töötuse määr 10% – ka ligi kaks korda kõrgem kui vastuvõetavaks peetud 5%, vaid tõusva majandusega Hiinas on töötus alla 5%, täpsemalt 4,6%. Tõsi, majandus on üleilmselt pöördumas tõusule, Eestigi on põhjast läbi, ent ilmselt on lootus tööpuuduse kiirele ja iseeneslikule kadumisele liivale rajatud.

Kõik erakonnad on mõistnud tööpuuduse vähendamise olulisust ja kavandanud samme selle vähendamiseks. Samuti on mõistetav, et kavandatavad sammud on kantud erakondade ilmavaatelistest arusaamadest ja majanduspoliitilistest ettekujutustest.

On võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab töökohtade loomise seadus; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tööpakkumise suurendamine avalikus sektoris; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tühisõnaline lubadus luua 100 tuhat töökohta; on võimalik arvata, et riik ei saagi tööpuudusega midagi ette võtta ja see on ettevõtjate asi.

On võimalik arvata, et tööpuudust ei saa ravida populismiga.

Ometi saab ja peab avalik võim midagi ette võtma. Et see midagi ka tulemusi annaks, peame esmalt mõistma mis ja miks on meie tööhõivega juhtunud.

1989.aastal oli Eestis 840 tuhat töökohta, mõttetu töö koondamine jättis aastaks 2000 alles 570 tuhat töökohta. Selleks ajaks moodustas meie rahvuslik tulu umbes 50% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Majanduskasvu tipul 2007. aasta lõpul oli meil 650 tuhat töökohta ja rikkuselt olime jõudmas 75%-ni EL keskmisest. See kasv oli peamiselt seotud odavate tootmisisendite, soodsalt saada olevate ettevõtete müügi ja sellest ajendatud majandussidemete tihenemisega, mida täiendas usalduse kasvuga kohale voolanud ja kohalikku tarbimisnälga rahuldanud laenuraha. Tänaseks oleme kaotanud 20% toonasest rikkuse tasemest – tööhõive on kahanenud 100 tuhande võrra ehk 15% ja tootlikkus 5%. Eesti (ja Läti-Leedu) jaoks ei olnud masu vaid üleilmsest finants- ja usalduskriisist tingitud tagasilöök, vaid lisaks ka tarbimismulli lõhkemisega tähistatud arengufaasi lõpp. Peame mõistma, et tänaselt 60% tasemelt EL keskmiseni jõudmiseks ei piisa enam odavatest tootmissisenditest ega odavama hinnaga konkureerimisest allhanketurgudel – vaja on sisulist tootlikkuse kasvu, mis on saavutatav vaid läbi tootearenduse ja kvaliteedikonkurentsi lõpptarbijaturul. Just seal on peidus ka oodatud töökohad.

On oluline teada, et 100 tuhat töökohta ei kadunud ühtlaselt kõigil tegevusaladel – 80% kaost ehk üle 40 tuhande töökoha kadus ehitussektorist ja ligi 40 tuhat töötlevast tööstusest, mis kokku annavad napi veerandi Eesti tööhõivest. Ülejäänud tegevusaladest pea pooltel tööhõive isegi kasvas, hariduses tervelt 10% ehk lisandus 5700 uut töökohta, samuti mujal avalikus sektoris, kus koondamistele eelistati palgakärpeid, aga ka kutse-, teadus- ja tehnikaaladel. On selge, et kadunud ehitussektori töökohad ei tule enam kunagi tagasi ja probleemiks võib kujuneda pigem jätkuv töökohtade kadu arvestades eurotoetuste eeldatavat kahanemist peale 2013. aastat. Samas leiab leiavad eksperdid üsna üksmeelselt, et tööhõive ja majanduskasvu võtmevaldkonnaks kujuneb vältimatult ekspordisuutlik töötlev tööstus – kui suudame riigi, ettevõtjate ja töövõtjate ühistegevuses kasvatada selle sektori konkurentsivõimet, oleme võimelised ka tööpuudusega toime tulema. See aga eeldab omakorda olulisi muutusi rahvusliku majanduse struktuuris. Selle väite paikapidavust on kinnitanud meie viimaste aastate areng, kus vaatamata pidevalt kõlavatele üleskutsetele pole tegelikku nihet aset leidnud ja seda isegi masule vaatamata.

Majandusstruktuuri muutused soovitud suunas ja mõistliku aja jooksul ei sünni kindlasti isevooluliselt ehk nö vabaturul, muutuste eelduseks on selged eelistusotsuseid ja majanduspoliitilisi valikuid riigi tasemel. Väikese riigina ei suuda me arendada kõiki suundi võrdselt – vajalik on nii era- kui avaliku sektori vahendite koordineeritud suunamine eelkõige suurema kasvupotentsiaaliga sektorite, veel parem klastrite toetamisele, sh proaktiivse välisinvesteeringupoliitika kasutamisega.

Tööturu arenguloogika viitab ka sellele, et eelseisvatel aastatel on ettevõtjate peamine huvi suunatud tööviljakuse kasvule, mitte uute töötajate palkamisele. See on ka töötajate huvi, sest ilma tööviljakuse kasvuta ei kasva ka palk. Eelnev raskendab uute töökohtade loomist – neid on alust loota eelkõige uutes, ekspordile orienteeritud ettevõtetes, mis omakorda esitab palju kõrgemaid nõudmisi ka töötajate kvalifikatsioonile. Siit jõuamegi peamise kasvufaktorini – see on haridus. Masu ja sellega kaasnenud tööpuuduse kasvu vahest ainus positiivne tulem on olnud hädatarvilise surve tekkimine meie (kutse)haridussüsteemile. Esimest korda on tunda, et tööturul on tekkimas tegelik kvaliteedinõudlus, esialgu küll veel vaid kutse- ja rakenduskõrgkoolide osas, ent pea loodetavasti ka kõrghariduses. Vast siis saab nii õppureile kui haridusasutustele selgeks, et Eesti suurune riik ei saa pakkuda korralikku (kõrg)haridust 750-l erialal ja 32-s kõrgkoolis. Tegelike muutuste tekitamiseks tööturul, ettevõtjate investeeringuhuvi toetamiseks ja majanduse edendamiseks vajame valitud võtmevaldkondades 3-5 aastase ajahorisondiga, tööandjaid, õppeasutusi ja õppureid kooskõlaliselt kaasavaid hariduse integreeritud sihtprogramme.

Eesti tööhõive senine areng näitab, et tööhõive jätkusuutlik kasv võib soodsatel tingimustel ulatuda 1-2%-ni ehk siis 5-10 tuhande inimeseni aastas. Siit järeldus, et tööpuuduse kiiret kahanemist pole loota ja ka selle tempo saavutamine eeldab sihikindlat tööd, sh asjakohast riiklikku poliitikat. Realistlik poliitiline eesmärk oleks igal aastal 10.000 uut töökohta.

Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu.

Samas märgiksin ühe arvestatava tööhõive sihiteadliku kasvatamise näitena Eesti Energia kava asuda originaalse tehnoloogia abil põlevkivist kütust tootma, sidudes selle ühtlasi vastava tehnoloogia arendamise ja ekspordiga. Äriplaani kohaselt on seeläbi reaalne 5000 uue töökoha loomine. Niisuguste eeldatavalt olulise eraettevõtjate osakaaluga tehnoloogiaprojektide kaalutletud käivitamise kaudu on meil loota nii majanduskasvu kui ka tööpuuduse taandumist. Avaliku sektori tööhõive kasvatamine aga kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

 

NATO ohud on ka Eesti ohud

Äsja lõppenud kaitseväe õppused Kevadtorm 2010 andsid hea ülevaate meie kaitsevõime arengust – nii ajateenijate väljaõppe tasemest kui ka kaadrikaitseväelaste, ajateenijate ning kaitseliitlaste koostööst ning staapide juhtimisoskustest. Meil on põhjust tänada kõiki tehtud töö eest. Heameel oli tõdeda ka kohaliku elanikkonna toetust ja mõistvat suhtumist õppustega kaasnevatesse ebamugavustesse. Oli tunda, et see on Eesti Kaitsevägi! Eesti Kaitsevägi moodustab osakese NATO kollektiivkaitsevõimest. Eelmisel esmaspäeval avaldas NATO peasekretär Anders Fogh Rassmussen nn tarkade raporti, mis peaks sillutama teed NATO uue strateegilise kontseptsiooni sünnile NATO tippkohtumisel selle aasta novembris. Raportis rõhutatakse korduvalt, et alliansi keskseks ülesandeks on tagada – poliitiliste ja sõjaliste vahenditega – kõigi oma liikmete vabadus ja julgeolek, kusjuures julgeolek on jagamatu – rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. See keskne põhimõte on taganud rahu alliansi liikmeile enam kui 60 aastat ning olnud olulisimaks julgeolekutagajaks kogu ilmasõjajärgsele Euroopale. See põhimõte on olulisimaks julgeolekutagatiseks ka Eestile.

Suutlikkus julgeolekut tagada seisneb suutlikkuses toime tulla kõikvõimalike ohtudega ja kasvatada heidutusvõimet võimaliku konflikti vältimiseks. Muutuvas maailmas muutuvad ka ohud. Meie ajalooline ja hiliskaasaegne kogemus ei luba eirata otsese sõjalise agressiooni ohtu. On julgustav tõdeda, et seda ohuhinnangut kogu NATO-t silmas pidades jagatakse ka raportis: „Konventsionaalne sõjaline agressioon alliansi või tema liikme vastu on vähetõenäoline, kuid seda võimalust ei saa ignoreerida.“ On hea ja kindlustunnet sisendav, et selle ohuga usaldusväärseks toimetulekuks nähakse ette lisaks üldisele võimearendusele ka sihtsunitlusega kaitseplaneerimist, vastavaid õppusi, vägedevalmisolekut ja usaldusväärset logistikat.

Samas sedastab raport eelseisva kümnendi kõige tõenäolisemate ohtudena raketirünnakuid (tuuma- või tavalise lõhkepeaga), terroristlike grupeeringute rünnakuid ja erineva raskusastmega küberrünnakuid. Kui küberründed välja arvata, oleme Eestis nende julgeolekuohtude tajumisel ebakindlad. Samas teame, millist hävingut külvasid lennukiründed USA-s või rongiründed Londonis ja Madridis. Need, meie liitlaste valusate kogemuste pinnalt tunnetatud ohud on ka meie ohud ja meie vastutus. Samuti, nagu raportis riski kujutavate ohtudena kirjeldatud energiatarnete ja meresõiduteede turvalisus, globaalsed kliimamuutused ja finantskriisid. Sestap peame nägema ka meie kaitseväelasi valmistumas nende ohtude tõrjeks ja vajadusel ka nende vastu võitlemas seal, kus see meie ja meie liitlaste huvidele vastavalt tarviliseks osutub.

Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu – ühe liitlase oht on kõigi liitlaste oht. Sellepärast olgem jätkuvalt valmis osalema koos oma liitlastega erinevatel missioonidel – Afganistanis ja Kosovos, aga ka Lähis-Idas ja Somaalia rannikul – vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

Minu käest on korduvalt küsitud: „Kas meile tullakse appi?“. „Loomulikult,“ olen vastanud, „niisama loomulikult kui meiegi appi läheme oma liitlastele.“