Venemaa pole Eesti vaenlane; kahjuks pole ta (veel) ka sõber!

Andrei Hvostov kirjutas neljapäevases Ekspressis: “Julgeolekupoliitikast huvitujad on kindlasti tähele pannud, et Venemaa kujutamine ohutu riigina on moes. Seda rääkis Anders Fogh Rasmussen, seda kuuleme Ants Laaneotsa suust, seda sõnumit kiirgab Eesti kaitseministeerium. Miks on Venemaa ohutu? Sest eelnimetatud institutsioonid ei ole võimelised Vene ohuga tegelema ja mugavam on öelda, et ohtu polegi.”

See mõtteavaldus väärib vastust.

Igasuguse tulemusliku julgeolekupoliitika nurgakiviks on adekvaatne ohuhinnang, Eesti (ja paljude Venemaa lähemate ja kaugemate naabrite) puhul eeldab see vältimatult ka hinnangut Venemaalt lähtuvate ohtude suhtes. Tuleb tunnistada, et need ohud on olemas, nad on viimastel aastatel kahjuks süvenenud nii sõnade kui tegude kaudu ja pole alust arvata, et nad lähiajal kaoksid. Vaatamata informatsioonilisele ja kohati ka majanduslikule Eesti suunalisele survele pole relvastatud konflikti (ka piiratud ulatuses) tõenäosus hetkel siiski märkimisväärne, mis ei tähenda, et selle haldamisega ei peaks tegelema ja ei tegeletaks. Eestis ja Soomes, NATOs ja Euroopa Liidus ja igalpool mujalgi. Kaitse- ja välisministeeriumides ning sisejulgeolekustruktuurides. See on selgetele kindlustunnet kasvatavatele tulemustele suunatud igapäevane töö, millest aga ei pea ega saagi pidevalt avalikke loenguid pidada. Nii nagu ei ole mõistlik paaniliselt osundada nõrkustele, mida sel teel kõrvaldada püütakse.

Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest, ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata. Alguse saab julgeolek aga eneseusaldusest, eneseusust ja eneseväärikusest, millel seisab kaitsetahe. Minu jaoks on meie julgeolekupoliitiline debatt ühtpidi liialt tehnililine – tankide, õhutõrjerakettide, lennukite jms keskne, teistpidi aga liialt emotsionaalne – me oleme nii väikesed, kas tullakse appi, kaua peame vastu. Mis asja – oleme siin sakslastele ja liivlastele, venelastele ja rootslastele, poolakatele ja taanlastele üle 5000 aasta vastu pidanud, abis on käinud venelased ja soomlased, sakslased ja taanlased, inglased ja ameeriklasedki. Keegi jäi kindlasti nimetamatagi. Kui elule rahulikult, eneseusus otsa vaadata, siis tuleb tunnistada, et meie julgeolek on täna ilmsesti kindlam kui kunagi varem. Kui nii, siis näeme sedagi, et see pole ohutu – maailm on täis pingeid, mis ei tunne piire ja meie idanaaber ei sisenda meile kindlustunnet. Nende riskidega tuleb tegeleda. Üksi ja koos liitlastega.

Venemaad puudutavalt on aga julgeoleku strateegiline võti mitte Tallinnas, Brüsselis ega Washingtonis, vaid Venemaal, tema arengutes ja korduvalt takerdunud eneseotsingutes. Nii nagu sada aastat tagasi sumbus Venemaa moderniseerumine sõja ja revolutsiooni kataklüsmides totalitarismi, niisamuti ei suutnud lääne-demokraatlikud reformid veenda vene rahvast eelmise sajandi lõpul valitud teed lõpuni käima. Ja nii püüabki meie idanaaber luua mingit uut, suveräänset identiteeti järjekordselt kõikumalöönud eneseusu ja eneseväärikuse vundamendile. Venemaaga seotud ohtude ohjamiseks peab Venemaad mõistma. Nii heas kui halvas. Venemaa tegelikud eksistentsiaalsed riskid — demograafilised, migratsioonilised, majanduslikud jne – pole kindlasti väiksemad kui meie ja meie liitlaste riskid ning teevad niisugustena muret paljudele vene inimestele. Paljud neist riskidest on meil ühised, ent kahjuks ei ole me suutnud oma riskide mõistmise ühisosa kasvatada, sest praegune Kremli administratsioon mängib ikka eelmiselt sajandilt päranduseks saadud USA ja lääne-suunalistel hirmukeeltel. Aga püüdma peaks, sest pikas perspektiivis pole alternatiivi.

Umbes nii mõtlevad inimesed, kes püüavad Venemaad ja temast lähtuvaid riske ohjata ja koostöö ning teineteisemõistmise rööbastele juhtida. Meil on muidugi maisemad ja vahetumad mured, mida me ei saa kuidagi kõrvale jätta ja tean, et seda mõistavad üha enam ka meie liitlased, mis väljendub ka praktilistes otsustes. Meie jaoks on see esmatähtis. Samas pole mõistlik end ohtude pinnalt pidevalt Venemaale vastandada, sest see süvendab täiendavat usaldamatust mõlemal pool piiri. Elagem ja toimetagem pigem kui kogenud talupoeg metsaserva talus, kes mesipuid ja lambaid ei kaitse mitte metsaserval huntide-karude peale karjudes ja viha kandes, vaid tara ja korraliku kaheraudse abil.