Miks me võitleme Afganistanis?

Äsja saatsin Riigikogu poole teele taotluse pikendada Eesti kuni 170-liikmelise väekontingendi mandaati Afganistanis kuni 2010. aasta lõpuni. Brigaadikindral reservis Urmas Roosimägi seadis teisipäevases Postimehes Eesti osalemise Afganistani missioonis aga põhimõtteliselt küsimärgi alla. Mida vastata?

Miks on Afganistanis relvakonflikt, mis annab kindlasti välja sõja mõõdu? Sest pärast nõukogude vägede lahkumist Talibani poolt vallutatud Afganistan oli kujunenud ohuks mitte ainult oma kodanikele vaid ka teistele riikidele. Sisemaine fundamentalistlik terrorirežiim leidis liitlase Al-Qaida näol, milline koostöö päädis kaksiktornide ründega 11.septembril 2001.a. Järgnesid terroriaktid Londonis ja Madridis. See ei olnud maailma avalikkusele vastuvõetav. Esmakordselt rakendus NATO lepingu artikkel 5, mis käsitleb rünnet ühe liitlase vastu ründena kõigi liitlaste vastu. Talibani režiimi kokkuvarisemine oli kiire, sel puudus rahva (loe: erinevate hõimude) tegelik toetus, ÜRO egiidi all loodi Afganistani uus hõimuülene valitsus Hamid Karzai juhtimisel ning anti NATO-le mandaat toetada julgeoleku kindlustamist Afganistanis. ISAF – NATO Afganistani missiooni nimetus – tähendab Rahvusvahelisi Julgeolekutoetusjõude.

Selle missiooni võrdlus Nõukogude Liidu ühepoolse agressiooniga on arrogantne nagu ka ettekujutus, et sõda peetakse transpordikoridoride pärast. Tõsi, pikaleveninud konflikti käigus on liitlased ümber hinnanud missiooni eesmärki – me ei räägi mitte demokraatia ülesehitamisest, vaid Afganistani valitsuse toetamisest seni, kuni saame olla kindlad, et Afganistan ei kujuta enam ohtu ei oma kodanikele ega teistele riikidele. See on julgeolekumissiooni siht, ent rahvusvahelise avalikkuse laiemates huvides on Afganistani sotsiaal-majanduslikule edenemise toetamine, mis pikemas perspektiivis aitaks kaasa ka demokraatia süvenemisele. Afganistanis tegutsevad lisaks 43-le riigile NATO egiidi all ka ÜRO, Euroopa Liit ja paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid. Afganistan on kogu maailma mure.

 Miks on viie tuhande kilomeetri kaugusel asuva väikese Eesti sõdurid Afganistanis? Aga sellepärast, et oleme ÜRO ja NATO vastutustundlik liige, sellepärast, et maailma julgeolek on jagamatu, sellepärast, et meil ei ole ükskõik terrori all kannatanud rahva saatusest, sellepärast, et usume liitlassuhetesse ka siis kui meil endil võiks abi vaja minna.

Miks on meid seal nii palju? Lisakompanii valimiste turvamiseks saadeti Afganistani, kuna meil oli NRF valmidusüksuse näol võimalik tulla vastu liitlaste palvele osaluse suurendamiseks ja kuna pidasime valimiste edukat toimumist oluliseks olukorra stabiliseerimisel. Meie eesmärgiks pole olnud ega saa olla suurima panustaja tiitel. Jätkusuutlik osalus 170 kaitseväelase näol on meile aga jõukohane ja otstarbekas, koosnedes ühest kompanii suurusest manööverüksusest ja mitmest spetsialiseerunud elemendist, millede missioonikogemus on samuti vajalik Eesti kaitseväe võimekuse kasvatamiseks. Selle panuse suurendamist pole kavas.

Miks oleme kuumimas piirkonnas – Helmandis? Oleme Lõunas koos USA, Ühendkuningriigi, Taani, Kanada, Austraalia, Hollandi ja Rumeenia vägedega, kohtume kaitseministrite tasemel kolm korda aastas. Meid seob ühine arusaamine selle sõjalise missiooni eesmärkidest ja nendeni jõudmise teedest. Tõsi, paljud liitlased panustavad nö rahulikemas piirkondades, paljud parlamendid on oma vägedele seadnud tegutsemispiiranguid, mitmed riigid ei panusta üldse lahingüksustega. See on riikide poliitiline valik. Rahvuslikud piirangud on suurimaks takistuseks NATO väekontingendi edukal kasutamisel, seisame selle eest, et rahvuslikud piirangud üldse kaotataks, ent see pole lihtne ülesanne. Ja veel, oleme Helmandis Ühendkuningriigi üksuse koosseisus. Oleks vastuvõtmatu, kui kurdaksime pingelise olukorra pärast, jätaksime oma võitluskaaslased maha ja otsiksime rahulikumat teenistuspaika. See on au küsimus. Muidugi, me ei ole tundetud oma kaotuste suhtes, nagu pole tundetud ka meie liitlased. Kui vaja ja pinge läheneb taluvuse piirile, leiame koos taktikalise lahenduse pinge maandamiseks.

Kaua me peame veel Afganistanis olema? Me ei pea seal olema, see on meie demokraatlik valik, ja mina loodan, et see missioon lõpeb nii pea kui võimalik. Realistina pean siiski lisama, et hetkeseisuga eesmärgiks seatud 400.000 mehelise Afganistani julgeolekujõu ülesehitamine võtab vähemat kolm aastat aega. Talibani selgroog peaks aga murduma enne ja selleks on lootust, eriti Pakistani suunalt, aga ka arvestades eeldatavat USA kontingendi suurendamist.

Kas NATO suudab Afganistani alistada, keegi pole ju suutnud? Afganistani pole kellelgi vaja alistada, Afganistan tuleb jalule aidata. Alistada tuleb Talibani fundamentalistlik ideoloogia ja vabastada selle all kannatajad nii Afganistanis kui raja taga, sh suur hulk hirmu sunnil neid teenivaid võitlejaid.

Kas Afganistanist saab demokraatlik riik? Enne kui Afganistanist saab demokraatlik riik, peaks tast saama riik. Riik, mis suudab tagada, et teisitimõtlejail ei lõigataks päid otsast, et kooli minevatele tüdrukutele ei visataks hapet näkku ja valimistel osalejatel ei raiutaks sõrmi maha. Riik, mis oleks usaldusväärseks partneriks nii oma rahvale kui rahvusvahelisele avalikkusele, mis tagaks elementaarse julgeoleku ning suudaks korraldada arenguabi jõudmise abivajajaini.

Maailma julgeolek on üha enam jagamatu. Kui me Afganistanis loobume, kas maailm muutuks turvalisemaks? Afganistani kõrval on murelapseks tõusnud Somaalia, kus riigivõim on äpardunud ja selle pinnalt tekkinud kõikelubatavus on kogu maailma seadnud silmitsi piraatlusega. Ka Sudaanis vohav vägivald paneb proovile maailma avalikkuse kannatuse. Keegi meist ei rõõmusta Afganistani konflikti venimise üle ja ju tuleb tunnistada, et maailma avalikkusel ei ole täna head ja kiiret lahendust. Ometi ei saa see olla ettekäändeks oma mugavatesse ja turvalistesse kodudesse tagasipöördumiseks – maailma lahendamata mured tulevad meile sinna järele ja nõuavad oma osa siis juba mitmekordselt sisse.