Uus julgeolekugarantii Eestile?

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle. Äsja Brüsselis Rootsi kolleegi Sten Tolgforsi eesistumisel lõppenud kaitseministrite kokkusaamine oli sellest tulenevalt tavatult elav – õhus oli küsimus kuidas mõista uue lepingu artiklit 42 lõige 7, mis sõnastab: “Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega …”. Olgu võrdluseks Washingtoni (NATO) lepingu artikkel 5, mis kõlab: “… relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist … rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist …” Ühelt ehk Euroopa Liidu poolt siis ”kohustus anda abi kõigi käsutuses olevate vahenditega” ja teiselt ehk NATO poolt ”asub abistama, rakendades vajalikuks peetavaid abinõusid.”
”Kõik vahendid” on muidugi vägevamad kui ”vajalikuks peetavad abinõud” ja seega on formaalsel lugemisel on ”EL julgeolekugarantii” tugevamgi kui NATO poolt pakutav, ent tegelikkuses sõltub pea kõik sõnade katteks olevast poliitilisest, sõjalisest ja psühholoogilisest valmisolekust ja suutlikkusest. Selle koha pealt on 60-aastase ajalooga NATO-l muidugi pikk edumaa.
Seepärast ei huvitunud Brüsselis kogunenud kaitseministrid mitte niivõrd tekstis sisalduvatest sõnadest, vaid nende võimalikust ja tegelikust tähendusest nii tänases poliitilises retoorikas kui ka kujuteldaval kriitilisel hetkel ja seda nii õiguste kui ka kohustuste võtmes. Lihtsasti küsides: “Kas Soome ja Rootsi tulevad appi, kui Sinimägedes on vaja vastu panna?”, või siis: “Kuidas toetab Eesti Küprost kui vaherahujoonel tulistamiseks läheb?”. Vastus ei ole veel ühemõtteline kummalgi juhul, ent arutelul valitsenud õhustiku põhjal otsustades on Lissaboni lepingu järgne üle-Euroopaline solidaarsustunne süvenenud ning ühise ja jagatud julgeoleku teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ma arvan, et see on hea, isegi väga hea.
Eelnevaga haakuvalt oleme avalikkuses peaaegu märkamata jätnud Lissaboni lepinguga parallelselt toimunud nihke Rootsi traditsioonilises neutraliteedipoliitikas – Riksdagi otsusel ei ole Rootsi enam ükskõikne (neutraalne?) oma naabrite suhtes toimunud agressiooni suhtes. See puudutab muidugi ka meid, aga ka Islandit ja Norrat. Ja eriti Soomet, kui Talvesõja kogemusest lähtuda. See on hoopis midagi muud kui Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas. Aga see tähendab ka eestlasi Gröönimaa kaitsel ja Arktika jääl kui vaja. Ja Karjala kannaksel. Kui sinna minnakse iseenesestmõistetavalt koos – Saksast Itaalia, Küprose ja Eestini siis on ju tõesti tore. Aga see võib olla ka illusioon. Ja otsustavad, uskuge või mitte, tegelikult Euroopa riikide rahvad, sest nende hoiakud ja arusaamad juhivad demokraatlikke parlamente ja valitsusi otsuste langetamisel. Siit järeldub, et ilma rahva tegeliku toetuseta üle-Euroopalisele julgeolekusolidaarsusele ei saa paragrahv 42(7)-st asja.
Küsigem siis kogu Euroopas ja ka Eestis, kas rahvas teab kõigest sellest? Kardan, et mitte, või vähemasti mitte piisavalt. Igastahes oleks tore, kui me vähemasti alustaksime nende teemade üle arutelu. Kui eurooplased me oleme siin Eestis, et pikalt mõtlemata ja ”kõigi käsutuses olevate vahenditega” minna vastu kurjale kaugel kodumaast? Kui vaja, peame minema kui üks mees ja see on mõeldav vaid eelneva avaliku ja kõikehõlmava arutelu ning parlamentaarse kokkuleppe alusel. See võib tunduda lihtne, ent teades ühiskonna hoiakuid kasvõi ÜRO üksmeelsel otsusel ja NATO liitlassuhetel põhineva Afganistani missiooni suhtes, ei tohiks vajadust igakülgse arutelu järele alahinnata.
President Nicolas Sarkozy, otsustades Prantsusmaa tagasipöördumise NATO sõjalisse struktuuri, lennutas õhku idee kaitse-Euroopast – L’Europe de la Defence. Õhus on olnud 6-liikmeline tuumik – Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ja Poola. Tore, aga meie? Lissaboni lepingu raames on selleks tarbeks loodud uus kaitsekoostöö instrument – alaline struktureeritud koostöö (iseenesest jube euro-spiik!), mille sisu, eelkõige koostööseltskonna valikukriteeriumid, on seni ebaselged. Tulen Brüsselist heas mõistmises, et ühenduse liikmelisusel on eelkõige pühendumise ja poliitilise tahte, mitte kvantitatiivse vägevuse dimensioon – nii vähemasti väljendus mu kolleeg, Prantsuse kaitseminister Hervé Morin. Eks aeg näita, mis tempoga edasi liikuma hakatakse. Paljugi eelseisvast arengust ripub ära äsja ametisse määratud välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni isikust ja lähenemistest ning tema suutlikkusest Lissaboni lepingu ühise välis- ja julgeolekupoliitika punktid sisuga täita. Ka Eestis on vaja kujundada oma seisukoht ja seda mitte ainult välis- ja kaitseministeeriumi ning Riigikogu komisjonide kabinettides, vaid avaramas rahvuslikus arutelus.
Eesti meedias on Lissaboni lepingu jõustumise mõju ja tähendust seostatud eelkõige kahe kõrge ameti täitmisega. Arvestades nn kompromisskandidaatide leidmisega nendele kohtadele, on peetud tulemust kesiseks ja mittemidagiütlevaks. Euroopa tippu valiti ”mittekedagi, kellel on mittevõim”, sõnab kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes. Arvan, et selline arusaamine on rumalalt ja lubamatult pealiskaudne. Muidugi ei ole Euroopa aastal 2009 valmis hakkama Euroopa Ühendriikideks, kelle eesotsas oleks president, ”kellele Obama saaks helistada”. Mitte ainult Pariis, London ja Berliin ei ole selleks valmis, vaid ka Tallinn. Asju tuleb vaadata perspektiivis ja tagasivaatest õppides võime kindlalt öelda, et Euroopa liigub Lissaboni leppe abil edasi, ka meile olulises riigikaitsevallas. Lepingu artikkel 42 lõige 2 sõnastab: ”Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika hõlmab liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist. See viib ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi ühehäälselt otsustab….”. Ühiskaitse on vaid ühe sammu kaugusel Euroopa armeest, millise paljusid jahmatamapaneva ideega itaallased hiljuti välja tulid.
Eelnevast tulenevalt pole meil vaja ülearu targutada selle üle, kui vägev või väeti on mingi amet või selle täitja, vaid keskenduda Lissaboni lepinguga loodud riigikaitseliste võimaluste täitmisele reaalse sisuga. Alustada tuleks Eesti huvidest lähtuva rahvusliku positsiooni kujundamisest peamistes küsimustes. Igal juhul tuleb tugevnevat üle-Euroopalist julgeoleku- ja kaitsealast koostööd tervitada. See loob suurepäraseid võimalusi ka Põhja-Euroopas, kus senine 8 riigi kaitsekoostöö nn NB8 formaadis saab uue arenguimpulsi, mille kaugemaks eesmärgiks oleks Islandit-Norrat-Rootsit-Taanit-Soomet-Eestit-Lätit-Leedus katva julgeolekuruumi kujundamine NATO ja EL ühises kaitseraamistikus.
Euroopas on rohkem Euroopat, seega ka Eestis. Rohkem Euroopat on rohkem julgeolekut.