Erakond ei ole eraasi vaid rahvuslik vara

Parlamentaarne demokraatia on paratamatult erakonnapõhine. Seega moodustavad just erakonnad meie põhiseadusliku riigikorra aluse ja määravad ka Riigikogu ja valitsuse ning sealt edasi kogu poliitilise pealisehituse. Meie poliitiline kultuur on erakondade nägu.

Seetõttu ei ole erakond oma liikmete eraasi ega eraomandus, vaid avalik asi ja rahvuslik (kultuuri)vara, mille eest tuleb meil kõigil ühiselt hoolt kanda. Ka siis, kui vaid iga neljas meist usaldab erakondi. Ka siis, kui iga neljas valib protestiks partokraatia vastu Indrek Tarandit või iga kolmas jätab üldse valimata. Õigemini eriti siis, sest keegi teine meid poliitilise kultuuri edendamises aidata ei saa ja nagu on tabavalt öelnud Rein Taagepera „Ka parim valimissüsteem ei suuda päästa rahvast tema enda käest.“.

Erakondade eest hoolt kandmine on eelkõige erakonna liikmete kätes. Nemad osalevad erakonna tegevuses, nemad valivad oma juhtorganid osakondades, piirkondades ja lõpuks riigi tasemel. Juhtorganite – esimeeste, juhatuste ja volikogude käes on omakorda võim kujundada erakonna poliitikaid ja nimetada erakonna kandidaadid valimistele. Kuidas see kõik toimub, määrab erakonna põhikiri, aga veelgi olulisemal määral sisekultuur. See sisekultuur kiirgub erakonna tegevuse kaudu kogu ühiskonda ja just selle kiirguse põhjal kujunebki ühiskonnas arvamus erakondadest. Kahjuks ei ole see arvamus kõige parem, kusjuures kohati jagavad tekkinud usaldamatust ka erakondade lihtliikmed, kes ei taju piisavat osalust erakondlike otsuste kujunemise protsessis.

Mida ette võtta? Igasuguse usalduse kasvatamise eelduseks on suurem avatus, mis toimub läbi suhtluse. Pean meie demokraatia kasvatamise üheks olulisemaks sammuks erakondades toimuva laiemat käsitlemist ühiskonnas, mis saab sündida ühelt poolt läbi erakondade endi suurema valmisoleku oma toimimist selgitada, aga veelgi enam läbi avalikkuse, eelkõige ajakirjanduse, suurema huvi erakondades toimuva vastu. Sel teel on loodetavasti võimalik pikemas perspektiivis kasvatada ka erakondade liikmete koguarvu, mis on meil ohtlikult madal, ulatudes napilt 4%-ni elanikkonnast. Kui arvestada, et vaid umbes 10% liikmetest osaleb aktiivselt erakondade tegevuses, kasvõi kord kahe aasta jooksul üldkogudel, siis näeme kui kitsas on erakondade tegelik kandepind ühiskonnas ja sellega kaasnev risk võimu koondumiseks erinevate erakondade väikesearvuliste juhtorganite kätte. Erakondade kandepinna ja toetajaskonna aktiivne laiendamine on kindlasti nii erakondade kui ka kogu ühiskonna huvides.

Erakondade üldkogude toimumine on kindlasti hea võimalus pöörata laiemat tähelepanu erakondades toimuva vastu. Oleks hea, kui see ei piirduks vaid juhtorganite valimiste (spekulatiivse) kajastamisega, vaid leitaks võimalus pöörata sisulist tähelepanu ka üldkogudega loomuldasa kaasnevatele poliitilistele nihetele.

Mul on hea meel, et IRL on enne oma Suurkogu toimumist 31.jaanuaril valmis oma poliitilisi valikuid ja seisukohti veidi laiemalt tutvustama, kartmata ka teatud erimeelsuste avalikku käsitlust. Lõpuks võidavad sellest kõik.