Poliitika on elu on teater on poliitika
Oleme harjumas piiride kadumisega lubatu ja lubamatu vahelt ning näivuse ja tegelikkuse eristamatusega, samas tajume end üha enam ekslemas igasorti manipulatsioonide virr-varris, millest justkui polekski väljapääsu. Ja nüüd suutis Ühtne Eesti tõestada, et kõik see on tegelikult võimalik palju suuremal määral kui me eal oleme ette kujutanud ning mida aeg edasi reedesest Suurkogust, seda segasemaks kõik see toimunu muutub. Läksin Suurkogule ”vaatlejana”, eelkõige lootuses saada vastuseid küsimustele NO99 ettevõtmise olemuse kohta, ent lahkusin sealt ”osalisena” ja vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses. Pantvangina, sest ka siinkirjutatu muutub pigem osaks sellest eluetendusest kui eemalseisvaks arvamuseks. Tajun, et neid ridu kirjutades ei ole päris selge, mil määral saavad kirja minu mõtted ja mil määral on need mõtted kirjas ”stsenaariumis”. Nii on seni juhtunud kõigiga, kes on vähegi avalikult püüdnud selle liikumisega suhestuda – olgu siis Rein Lang oma repliigi või Edgar Savisaar oma blogiga. Ja kes on kirjutanud stsenaariumi?
Pantvangis on ka Ojasoo-Semper ja kõik teised Ühtse Eesti erakondlased. Ei ole nii lihtne, et te jätsite mulje, et erakonda ei moodustata ja teid usutakse. Oma teadliku või ka teadvustamata tegevusega olite ja olete te jätkuvalt osapool (party ehk partei ehk erakond) poliitilises protsessis, te tegite mõjusaid poliitilisi valikuid, kannate poliitilisi sõnumeid ja olete võimelised mõjutama suure hulga inimeste poliitilisi eelistusi ja ilmavaadet. Ka eelseisvatel Riigikogu valimistel. Teil on võim. Tõsiasi, et teid ei ole formaalselt olemas, ei ole seejuures oluline, pigem vastupidi. Võimu kandja peab aga vastutama.
Te tulite vastandudes olemasolevale poliitilisele establishmendile, kinnitasite, et olete paremad. Suurkogul tõestasite, et võib-olla oletegi, sest olete veel paremini omandanud tarvilikke tehnoloogiaid. Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad. Nii ütleski: ”Te olete vabad.” Mida see tähendab?
See on etteheide, sest ta viitab sellele, et me seni ei olnud vabad. See on diskrimineeriv, sest viitab sellele, et need, kes ei ole Suurkogul, ei ole vabad. See on solvav, sest seda ütles mulle Suur Juht, justkui ma ise ei tuleks selle peale. Te panite kõik kohalolijad võimatu valiku ette – lahkudes vabana oleksime teie poolt alistatud, vaid mittevabana lahkudes saaksime jääda iseendaks. See on sigadus, sest ma tajusin, et võin rahuliku südamega koju minna vaid siis kui astun teie erakonda. Ainult siis ei oleks ma enam kellegi teise poolt allutatud, vaid ise vaba inimesena koos teiste vabade inimestega otsustanud (jätkuvalt?) vaba olla. Niisugust manipulatsiooni nimetatakse neurolingvistliseks programmeerimiseks. See on meie tsivilisatsiooni tulevik. Me oleme nüüd programmeeritud. Võimu võtma.
Ma ei nõustu seisukohaga, aga väga hea ja arukas kommentaar. Leian, et teater ei ole sellepärast vähem teater, kui ta realistlikum on, kogu seda aktsiooni peabki niimoodi vaatama. Vaadatakse teistmoodi, kuna selle ümber on tohutu meediamull ning mõnes mõttes võib-olla ka loodetakse, et nüüd läheb paremaks. Et eemaldatakse korruptandid, lõpetatakse valetamine. Kahjuks etendus seda siiski ei suuda – see polnud vähem etendus kui mõni, mis toimub teatrilaval. Nagu karikatuur, mis võimendab üle iseloomulikud jooned ja valupunkti.
Ning see, kui võimu kandja peab vastutama ning meid on programmeeritud võimu võtma, saab olla ka positiivne, kuna see tähendab, et oleme sunnitud vastutust võtma.
Ma polnud suurkogul. Teater on teater, eesmärk ongi mõjuda. Tundub, et see üritus igatahes mingil moel mõjus.
Programmeeritav on inimene, kui ta seda laseb teha. Vabadus ja sundus on sellised, et on kaks võimalust – kas määran selle ise seestpoolt või lasen määrata väljapoolt.
Te olete vabad – see võib ka olla tõsiasja konstateerimine. See tähendab siis, et hoolimata toimunust EI PEA midagi tegema. Võimu võtma.
Inimese eesmärk võiks olla saavutada võim enda üle.
Lugesin seda teksti delfis ja kritiseerisin oma blogis:
http://finantsid.blogspot.com/2010/05/aaviksoo-kriitikast-suurkogule-selgub.html
“Te panite kõik kohalolijad võimatu valiku ette – lahkudes vabana oleksime teie poolt alistatud, vaid mittevabana lahkudes saaksime jääda iseendaks.”
Ei suuda sellisest uperpallitamisest aru saada. Kui etendus ei meeldinud ja tegijate seltskond on vastumeelne, siis võiks kasutada põhiseaduslikku vabadust nii ka öelda. Kui teistpidi, siis teistpidi; kui vahepealselt, siis vahepealselt.
Aga see praegune kommentaar? Et pahad ütlesid, et tuleb olla vaba — nüüd, kui olen vaba, siis olen justkui ka paha? Ja keerame veel teise sõlme sisse — pahad ütlesid ka, et nad on head — nüüd on justkui nii, et olemaks hea, pean hakkama pahaks? Ning kõige krooniks: pahad on pahad just seetõttu, et nad meis selliseid dilemmasid tekitavad.
Ei, härra kaitseminister, midagi on siin valesti.
On väga ohtlik, et Eestil on selline närvihaige kaitseminister
Väga ohtlik on hoopis see, et Eestis tegeleb üks seltskond, mingit vastutust võtmata, inimeste mastaapse, kalkuleeritud ja pikka aega kestva hullutamisega.
Tegelikult ei ole see algusest peale olnud teater. Kui ma tahan teatrisse minna, siis ma ostan pileti ja lähen, nüüd aga ei ole mul olnud sellest pääsu – ei möödu päevagi, ilma et ma ei oleks sunnitud nendest kuulma või lugema, kasvõi pealkirju. Ja vaatama Eesti rahvuslikku sümboolikat mõnitavat logo – teerulli alla jäänud vapileopardi või rahvusvärvides surnupealuud säärekontidega. Ainus pääsetee on elekter välja lülitada.
Minu arvates need manipuleerijad varjamatult ka naudivad oma tegevust ja irvitavad kõigi üle – nii nende üle, keda nad justkui pilavad, kui ka iseäranis nende üle, kes vaimustunult nende mõjuvälja on langenud. Neil ei ole mingeid piiranguid, võib öelda, mis iganes, ja vastavalt vajadusele õigustada seda „rollis olemisega“. „Te olete vabad” – seda saab võtta ka nii, et olgu, täna me rohkem ei viitsi teie kulul nalja saada.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo on esimene poliitik, kes oma kirjutises näitab välja, et ta saab aru, mis ühiskonnas toimub. Ma ei usu, et teistel tervet mõistust ei jagu, aga kogu lugu on ju algusest peale üles ehitatud nii, et ilma turmtule alla sattumata ei saanud oma eriarvamust keegi väljendada, liiatigi, et etendus ju veel toimumata – kes ei ole meie poolt, on tõe ja aususe vastu! Uskumatult kiiresti muutus moeasjaks või lausa kohustuseks olla poolt.
Mis meil siis täna nüüd on?
Rahvale valetati (Rein Lang rikkus etenduse ära, meie oma plakateid ei sodinud). Rahvale näidati poliitilist groteski. Aga mida uut neil öelda oli? Poliitikast loodi täiesti vale ettekujutus – võeti üks tahk ja võimendati see üle.
Kõik poliitikud ja poliitikahuvilised ja ka lihtsalt isamaalised inimesed tehti naeruväärseks. Nagu sellest veel vähe oleks, saadeti kõik ka p..sse.
Kuidas saab sellise lammutustöö peale midagi uut ja veel õilsat üles ehitada? Ei saagi. Või kuidas saab mõnel üritusel südamest Eesti hümni laulda, ilma et ei tekiks samastumist Saku suurhallis möllanutega? (Mina seal ei käinud, aga uudiseid ma ikka vaatan.) Või kuidas saab vaadata näiteks skaute ja kodutütreid oma pidulikul üritusel lippudega sammumas? Kohe tekivad õõvastavad paralleelid ja pidu on rikutud.
On ka suur hulk pettunuid, kes ootasid millegi uue sündi. Neile seda otsesõnu ei lubatud, aga teadlikult köeti üles ootust. Nemad on muidugi vait, sest kuidas sa ikka tunnistad, et sind on lolliks tehtud.
Ojasoo ja Semper kuulutasid küll etenduse lõppenuks, aga viisil, mis lubas välja lugeda vastupidist. Loomulikult nad ei saa pidama, sest nii magus on ju tunda oma võimu rahvamassi üle. Ja on ju olemas ka no-teatri papa Carlo. Kes? Ojasoo ja Semper seda nüüd küll ei ole.
Lühidalt öeldes: NO99 on ilma järgnevatagi juba kirjutanud minu jaoks kõige masendavama peatüki Eesti lähiajaloos ja rikkunud ära mitu nädalat minu elust, sundides pidevalt mõtlema sellele, kui ohtlikud on taolised vastutustundetud manipuleerimised ja mis jälje need ühiskonnale jätavad.
Eelmisele kommenteerijale. Kummaline, et sind häirib TEATER rohkem kui elu, mida ta parodeerib. Sa nõuad näitlejatelt ei tea mida, aga poliitikutelt, sealhulgas sellelt samalt Aaviksoolt mitte midagi, kuigi TEATER ei mõelnud midagi välja, vaid kirjutas oma etenduse tänase Eesti ühiskonna pealt otse maha. Sulle ei meeldi TEATRI teerulliga laiaks sõidetud vapiloom, aga sulle ilmselt meeldib röögatu kandiline halvasti ehitatud kallis klaasrist vabaduse sümbolina. Sa räägid suurest hulgast pettunutest, kes oma rumalusest ootasid TEATRILT ei tea mida, aga sind ei huvita, et poliitikutelt ootab juba aastaid rahvas asjata PÄRISELT ausust, läbipaistvust ja eetikat. Jne, jne
Mul on siiralt kahju, et kaitseminister, vähe sellest, et ei tee vahet elul ja teatril, enesekriitika asemel Võšinskilikult hoopis võitleb KUNSTNIKEGA, kes tema nina ees peeglit hoiavad. Assotsiatsioonid tekivad siin kergesti ühe vuntsi loodud tuhandeaastase riigiga
Eve Pärnastele.
Mitte et te, Eve P., oleksite pidanud tingimata suurkogul olema, aga ma julgen väita, et Kui te seal käinud oleksite, tajuksite NO99 taotlust veidi teistmoodi. Eriti reede õhtul sai suurepäraselt aru, et too huumor ja terav keel toitsidki publikut ja kunsti osalt oma absurdsuses. Enamikel juhtudel oli suurepäraselt aru saada, millal niisama lõõbitakse, millal tõsijuttu aetakse.
Teiseks. Julgen ennast pidada patrioodiks. Seega jääb mulle arusaamatuks: kui näitleja omale jänese kostüümi selga paneb, kas ta on siis hingelt küülik? Kui teater näitab, mismoodi erakonnad ise väga läägelt isamaalisust ära kasutavad (veidi ise vinti üle keerates), kas see teeb teatrist kodumaa alavääristajad?
Ja kolmandaks. Minult isiklikult käib kohutavalt närvidele valimiseelne propaganda. Neid silte on kordades rohkem kui NO omasid oli! Neid reklaame on filmide vaheaegadel kordades rohkem! Need ühevärvilistes särkides inimesed tulevad tõsimeeli tänaval su juurde ja pistavad pool-väevõimuga reklaami pihku ja kotti (no kas ma tõesti lendlehe põhjal otsustan?!). Kui seda kõike teeb aga TEATER, küll siis juba TEATRIT tehakse.
Reedel, kui Sergo Vares tegi ettepaneku rajada Eestisse Saku suurhalli suurune TUUMAjäätmete hoidla, mis tooks meie riigile tohutult rikkusi sisse, sest mahutaks kõik tuumajäätmed, ma hüüdsin kõva häälega “Muidugi!” ja plaksutasin võidukalt teiste oma reas istuvatega.
Kaasa saab tükiga minna siis, kui kindlalt aru saada, mis hetkel on tõsi taga, mis hetkel midagi muud.
Proovin ka osaleda, kuigi ma SS-i ei saanud. Minu elu lihtsalt-labaselt ei mahtunud sellesse ellu, milles elasid seal olivad, ei mahu nähtavasti ka edaspidi. Sest ma olen üks nn. eestimaal elajatest, kes oli tglt selle ürituse sihtmärk, oli selle kogunemise sõnumi: “Te olete vabad!” objekt, asi jne.
Näitlikustan Rahvaliidu praeguse seisu peegeldusena nii:
avalikkuses ehk avalikus meedias on kirjas vaid ja AINULT selle erakonna ja vist mitte veel party juhtliikmete arvamised/seisukohad ja ütlemised. Pole üldse kohanud ühegi nn. lihtliikme arvamist.
Kas need on ühe arvaruumi arvaja sõnaseade kohaselt juhuslik ballast party-des? Erakond peaks olema kõigile võrdne lähtekoht poliitikas osalemiseks, aga on tglt esimeste ehk juhtide voli ja võim ja ülejäänute võimalus kuulata-vaadata, mis juhtub neist üleüldse olenemata.
Seega juhtus SS-is selle minutaolise mittemillestki mitte midagi oleneva inimese vabanemise – mõttemaailma muutus, et praegune erakondade süsteem vajab seadusandlikus tasandis muutust. (mõttemaailma muutumise näide – kui täpne olla).
St., et ainus võimalus riigi tasandis kaasa rääkida, on igas erakonna probleemist küsida iga erakonna liikme arvamist.
Sealt edasi aga ka muutust, et erakondadesse kuulub vaid umbes 50 000 inimest Eesti 1,4 miljonist, mis on selgelt ebaloomulik ja sealt edasi ka mitte demokraatlik.
Kg 7:6 Sest otsekui kibuvitste praksumine paja all on albi naer.
Aaviksoo kui teadlane ja paljude eri valdkondade teadlaste tuttav võiks natuke ka kursis olla, et NLPl pole teadusega midagi pistmist, puhas pseudo ja para. Kui keegi sedamoodi füüsikaga talitaks, siis oleks Aaviksool meel mõru.
ÜE suurkogul oli ikka tegemist lihtsalt väga oskusliku manipuleerimisega
Kogu ÜE oli ikka üks vääga suur manipulatsioon, mis ilmekalt näitas meie kõigi haavatavust. Selles mõttes oli see ka vääga hea kunst. Ja tore on, et oli. Kommijatele kah aitäh – kõik see kuulub asja juurde.