Näitlikustan Rahvaliidu praeguse seisu peegeldusena nii:

avalikkuses ehk avalikus meedias on kirjas vaid ja AINULT selle erakonna ja vist mitte veel party juhtliikmete arvamised/seisukohad ja ütlemised. Pole üldse kohanud ühegi nn. lihtliikme arvamist.

Kas need on ühe arvaruumi arvaja sõnaseade kohaselt juhuslik ballast party-des? Erakond peaks olema kõigile võrdne lähtekoht poliitikas osalemiseks, aga on tglt esimeste ehk juhtide voli ja võim ja ülejäänute võimalus kuulata-vaadata, mis juhtub neist üleüldse olenemata.
Seega juhtus SS-is selle minutaolise mittemillestki mitte midagi oleneva inimese vabanemise – mõttemaailma muutus, et praegune erakondade süsteem vajab seadusandlikus tasandis muutust. (mõttemaailma muutumise näide – kui täpne olla).
St., et ainus võimalus riigi tasandis kaasa rääkida, on igas erakonna probleemist küsida iga erakonna liikme arvamist.
Sealt edasi aga ka muutust, et erakondadesse kuulub vaid umbes 50 000 inimest Eesti 1,4 miljonist, mis on selgelt ebaloomulik ja sealt edasi ka mitte demokraatlik.

Mitte et te, Eve P., oleksite pidanud tingimata suurkogul olema, aga ma julgen väita, et Kui te seal käinud oleksite, tajuksite NO99 taotlust veidi teistmoodi. Eriti reede õhtul sai suurepäraselt aru, et too huumor ja terav keel toitsidki publikut ja kunsti osalt oma absurdsuses. Enamikel juhtudel oli suurepäraselt aru saada, millal niisama lõõbitakse, millal tõsijuttu aetakse.

Teiseks. Julgen ennast pidada patrioodiks. Seega jääb mulle arusaamatuks: kui näitleja omale jänese kostüümi selga paneb, kas ta on siis hingelt küülik? Kui teater näitab, mismoodi erakonnad ise väga läägelt isamaalisust ära kasutavad (veidi ise vinti üle keerates), kas see teeb teatrist kodumaa alavääristajad?

Ja kolmandaks. Minult isiklikult käib kohutavalt närvidele valimiseelne propaganda. Neid silte on kordades rohkem kui NO omasid oli! Neid reklaame on filmide vaheaegadel kordades rohkem! Need ühevärvilistes särkides inimesed tulevad tõsimeeli tänaval su juurde ja pistavad pool-väevõimuga reklaami pihku ja kotti (no kas ma tõesti lendlehe põhjal otsustan?!). Kui seda kõike teeb aga TEATER, küll siis juba TEATRIT tehakse.

Reedel, kui Sergo Vares tegi ettepaneku rajada Eestisse Saku suurhalli suurune TUUMAjäätmete hoidla, mis tooks meie riigile tohutult rikkusi sisse, sest mahutaks kõik tuumajäätmed, ma hüüdsin kõva häälega “Muidugi!” ja plaksutasin võidukalt teiste oma reas istuvatega.
Kaasa saab tükiga minna siis, kui kindlalt aru saada, mis hetkel on tõsi taga, mis hetkel midagi muud.

Tegelikult ei ole see algusest peale olnud teater. Kui ma tahan teatrisse minna, siis ma ostan pileti ja lähen, nüüd aga ei ole mul olnud sellest pääsu – ei möödu päevagi, ilma et ma ei oleks sunnitud nendest kuulma või lugema, kasvõi pealkirju. Ja vaatama Eesti rahvuslikku sümboolikat mõnitavat logo – teerulli alla jäänud vapileopardi või rahvusvärvides surnupealuud säärekontidega. Ainus pääsetee on elekter välja lülitada.

Minu arvates need manipuleerijad varjamatult ka naudivad oma tegevust ja irvitavad kõigi üle – nii nende üle, keda nad justkui pilavad, kui ka iseäranis nende üle, kes vaimustunult nende mõjuvälja on langenud. Neil ei ole mingeid piiranguid, võib öelda, mis iganes, ja vastavalt vajadusele õigustada seda „rollis olemisega“. „Te olete vabad” – seda saab võtta ka nii, et olgu, täna me rohkem ei viitsi teie kulul nalja saada.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo on esimene poliitik, kes oma kirjutises näitab välja, et ta saab aru, mis ühiskonnas toimub. Ma ei usu, et teistel tervet mõistust ei jagu, aga kogu lugu on ju algusest peale üles ehitatud nii, et ilma turmtule alla sattumata ei saanud oma eriarvamust keegi väljendada, liiatigi, et etendus ju veel toimumata – kes ei ole meie poolt, on tõe ja aususe vastu! Uskumatult kiiresti muutus moeasjaks või lausa kohustuseks olla poolt.

Mis meil siis täna nüüd on?

Rahvale valetati (Rein Lang rikkus etenduse ära, meie oma plakateid ei sodinud). Rahvale näidati poliitilist groteski. Aga mida uut neil öelda oli? Poliitikast loodi täiesti vale ettekujutus – võeti üks tahk ja võimendati see üle.

Kõik poliitikud ja poliitikahuvilised ja ka lihtsalt isamaalised inimesed tehti naeruväärseks. Nagu sellest veel vähe oleks, saadeti kõik ka p..sse.

Kuidas saab sellise lammutustöö peale midagi uut ja veel õilsat üles ehitada? Ei saagi. Või kuidas saab mõnel üritusel südamest Eesti hümni laulda, ilma et ei tekiks samastumist Saku suurhallis möllanutega? (Mina seal ei käinud, aga uudiseid ma ikka vaatan.) Või kuidas saab vaadata näiteks skaute ja kodutütreid oma pidulikul üritusel lippudega sammumas? Kohe tekivad õõvastavad paralleelid ja pidu on rikutud.

On ka suur hulk pettunuid, kes ootasid millegi uue sündi. Neile seda otsesõnu ei lubatud, aga teadlikult köeti üles ootust. Nemad on muidugi vait, sest kuidas sa ikka tunnistad, et sind on lolliks tehtud.

Ojasoo ja Semper kuulutasid küll etenduse lõppenuks, aga viisil, mis lubas välja lugeda vastupidist. Loomulikult nad ei saa pidama, sest nii magus on ju tunda oma võimu rahvamassi üle. Ja on ju olemas ka no-teatri papa Carlo. Kes? Ojasoo ja Semper seda nüüd küll ei ole.

Lühidalt öeldes: NO99 on ilma järgnevatagi juba kirjutanud minu jaoks kõige masendavama peatüki Eesti lähiajaloos ja rikkunud ära mitu nädalat minu elust, sundides pidevalt mõtlema sellele, kui ohtlikud on taolised vastutustundetud manipuleerimised ja mis jälje need ühiskonnale jätavad.

Ei suuda sellisest uperpallitamisest aru saada. Kui etendus ei meeldinud ja tegijate seltskond on vastumeelne, siis võiks kasutada põhiseaduslikku vabadust nii ka öelda. Kui teistpidi, siis teistpidi; kui vahepealselt, siis vahepealselt.

Aga see praegune kommentaar? Et pahad ütlesid, et tuleb olla vaba — nüüd, kui olen vaba, siis olen justkui ka paha? Ja keerame veel teise sõlme sisse — pahad ütlesid ka, et nad on head — nüüd on justkui nii, et olemaks hea, pean hakkama pahaks? Ning kõige krooniks: pahad on pahad just seetõttu, et nad meis selliseid dilemmasid tekitavad.

Ei, härra kaitseminister, midagi on siin valesti.

http://finantsid.blogspot.com/2010/05/aaviksoo-kriitikast-suurkogule-selgub.html