Tööpuudust leevendab vaid haridus

Vaevalt et Soome president Tarja Halonen oli täiesti originaalne, kui ta sellisele järeldusele jõudis. Ometi tuleb tema sõnadesse suhtuda tõsisemalt kui oleme seda seni teinud, sest Soome on riik, mis on on selle väite õigsust praktikas tõestanud – just majanduslangusele vaatamata kasvanud investeeringud haridusse ja teadusse aitasid meie põhjanaabril saada jagu 16,6% tööpuudusest ja pöörata Nõukogude turu äralangemisest vallandunud tagasilöök Põhjala majandusimeks.

Majanduskeskkonna stabiilsus ja usaldusväärsus, sealhulgas ühinemine eurotsooniga, on olulised, ent haritud ja motiveeritud tööjõu olemasoluta ei ole ka Eestis pikaajaline majanduskasv lihtsalt võimalik. Samas ei edene haridus iseenesest ja nii nagu muudelgi aladel, ei piisa ka hariduses lihtsalt raha juurde kühveldamisest. Vajame läbimõeldud pikaajalist kava oma hariduse edendamiseks, nimetagem seda rahvuslikuks haridusstrateegiaks. Just rahvuslikuks, sest see peab endas sisaldama mitte ainult riigi ja kohalike omavalitsuste, vaid ka ettevõtjate ja kolmanda sektori panust, mitte ainult eestikeelse- vaid ka venekeelse kooli jõupingutusi ning kindlasti kogu rahva toetust.

See ei ole uus idee – 19.novembril 1997.aastal tegi President Lennart Meri akadeemiline nõukogu järgmise ühisavalduse:

Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu,
arutanud käesoleva aasta kõigil neljal istungil mitmeid Eesti hariduselu külgi, pidades silmas meie riigi ja rahva, samuti iga üksiku inimese tulevikku, jõudis järgmistele seisukohtadele:

1. Haridus kui rahvuslik rikkus on meie tuleviku ja heaolu peamine allikas, mis tuleb sellisena tõsta ühiskonna hoole ja tähelepanu keskmesse. Meil on võimalik ehitada Eesti üles teadmistekeskse ühiskonnana.
2. Eesti hariduselus on süvenevalt murettekitavaid tendentse, millele on tähelepanu juhtinud mitmed seisukohavõtjad, sealhulgas Eesti Haridusfoorum. Hariduselu valupunktide lahendamine koondub järgmiste märksõnade ümber: efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus.
3. Haridusprobleemide lahendamiseks on vajalik laialdasele ühiskondlikule kokkuleppele tuginev ning selgelt väljendunud poliitiline tahe koos tegusa toimemehhanismiga.

ja esitas kolm kuud hiljem Riigikogule ettekande „Õppiv Eesti“, milles olid visandatud tulevase haridusstrateegia lähtealused. Mul on toonase ettekandjana heameel tõdeda, et enamus selle ettekande põhiseisukohti on tänaseni aktuaalsed ja asjakohased.

Kaks pool aastat hiljem, 11.detsembril 2001 esitas haridusminister Tõnis Lukas Riigikogule laiapõhjalise koostöö tulemusena valminud haridusstrateegia nimetusega „Õpi-Eesti“. Ilma igasuguse arusaadava põhjenduseta võeti see dokument kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi ja haridusminister Mailis Ranna initsiatiivil 3.juunil 2002.aastal menetlusest tagasi. Selle tulemusena tuleb kurvastusega tõdeda, et tammume täna, ligi 13 aastat hiljem, oma hariduseluga paljudes strateegilistes küsimustes sama koha peal. Mõelgem korra – 1997.aastal esimesse klassi läinud lastest on tänaseks saanud üliõpilased ja meie, täiskasvanud, pole suutnud selle aja jooksul kokku leppida kuhu me oma hariduseluga teel oleme. Selles valguses ei saa ma üle 15% ulatuvat tööpuudust kuidagi ebaõiglaseks pidada!

Olukord pole siiski lootusetu. Eelmise aasta 9.septembril leppisid haridusminister Tõnis Lukas, Haridusfoorumi juht Krista Loogma ja Eesti Koostöö Kogu juht Peep Mühls kokku uue, „Eesti Haridusstrateegia 2020“ ühises koostamises. Täna, 12.mail 2009 toimub selle lähtealuste avalik arutelu. Loodame, et järgmise aasta 1.juuliks määratud tähtajast suudetakse kinni pidada ja mis veelgi olulisem, see dokument saab ka tegelikuks teenäitajaks meie hariduselus.

Teatud kogemusele tuginedes lubage mul siinkohal tegijatele mõned head soovid kaasa anda.

1. Püüdkem eraldada oluline ebaolulisest, jõudkem ükskõik kui tuliste vaidluste tulemusena esmalt ühise strateegilise visioonini ja sõnastagem see ühel lehel. Julgen arvata, et 13 aasta vanused Presidendi Akadeemilise Nõukogu ühisavalduse seisukohad on seejuures abiks.
2. Leidkem kuldne kesktee erinevate huvide arvestamise ja eesmärgile jõudmiseks vajalike, kohati paratamatult valusate otsuste sõnastamise vahel. Ärge laskem end eksitada „üha õnnelikuma rahva üha kasvavate vajaduste üha täielikuma rahuldamise“ põhimõttelagedatest kompromissidest tulvil ummikteele. Sõnastagem meie strateegilised haridusvalikud.
3. Kaasakem ettevõtjaid, tehkem juba täna ettepanek Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale ühineda strateegia koostamise juhtgrupiga. Kaasakem venekeelset haritlaskonda ja liitkem nende esindajad kõigi oma töörühmadega.
4. Rehkendagem iga oma ettepaneku juures mida see maksab ja kas see on seda raha väärt. Eesti hariduskulud ei ole suhtena rahvuslikku koguprodukti väikesed ja ilmselt on õige eeldada, et avalikkus soovib „rohkem ja paremat haridust vähema raha eest“. Kui suudame kõiki partnereid veenda, et me niimoodo mõtleme, siis ei ole välistatud, et raha ka juurde saab.
5. Kaasakem avalikkust ja sundigem üheskoos kõhklevaid poliitikuid otsustama.

Näen siin teie hulgas mitmed kolleege, kes seisid koos minuga 13 aasta eest esimese haridusstrateegia lähtealuste koostamise juures. Soovin, et me ei peaks kunagi tulevikus, 13 aastat vanematena kokku saades järjekordselt piinlikkust tundma, et me pole hakkama saanud.

Jaak Aaviksoo ettekanne “Eesti Haridusstrateegia 2020″ töörühma korraldatud avalikul arutelul Tallinna Tehnikakõrgkoolis 12.mail 2010.a.