NATO ohud on ka Eesti ohud

Äsja lõppenud kaitseväe õppused Kevadtorm 2010 andsid hea ülevaate meie kaitsevõime arengust – nii ajateenijate väljaõppe tasemest kui ka kaadrikaitseväelaste, ajateenijate ning kaitseliitlaste koostööst ning staapide juhtimisoskustest. Meil on põhjust tänada kõiki tehtud töö eest. Heameel oli tõdeda ka kohaliku elanikkonna toetust ja mõistvat suhtumist õppustega kaasnevatesse ebamugavustesse. Oli tunda, et see on Eesti Kaitsevägi! Eesti Kaitsevägi moodustab osakese NATO kollektiivkaitsevõimest. Eelmisel esmaspäeval avaldas NATO peasekretär Anders Fogh Rassmussen nn tarkade raporti, mis peaks sillutama teed NATO uue strateegilise kontseptsiooni sünnile NATO tippkohtumisel selle aasta novembris. Raportis rõhutatakse korduvalt, et alliansi keskseks ülesandeks on tagada – poliitiliste ja sõjaliste vahenditega – kõigi oma liikmete vabadus ja julgeolek, kusjuures julgeolek on jagamatu – rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. See keskne põhimõte on taganud rahu alliansi liikmeile enam kui 60 aastat ning olnud olulisimaks julgeolekutagajaks kogu ilmasõjajärgsele Euroopale. See põhimõte on olulisimaks julgeolekutagatiseks ka Eestile.

Suutlikkus julgeolekut tagada seisneb suutlikkuses toime tulla kõikvõimalike ohtudega ja kasvatada heidutusvõimet võimaliku konflikti vältimiseks. Muutuvas maailmas muutuvad ka ohud. Meie ajalooline ja hiliskaasaegne kogemus ei luba eirata otsese sõjalise agressiooni ohtu. On julgustav tõdeda, et seda ohuhinnangut kogu NATO-t silmas pidades jagatakse ka raportis: „Konventsionaalne sõjaline agressioon alliansi või tema liikme vastu on vähetõenäoline, kuid seda võimalust ei saa ignoreerida.“ On hea ja kindlustunnet sisendav, et selle ohuga usaldusväärseks toimetulekuks nähakse ette lisaks üldisele võimearendusele ka sihtsunitlusega kaitseplaneerimist, vastavaid õppusi, vägedevalmisolekut ja usaldusväärset logistikat.

Samas sedastab raport eelseisva kümnendi kõige tõenäolisemate ohtudena raketirünnakuid (tuuma- või tavalise lõhkepeaga), terroristlike grupeeringute rünnakuid ja erineva raskusastmega küberrünnakuid. Kui küberründed välja arvata, oleme Eestis nende julgeolekuohtude tajumisel ebakindlad. Samas teame, millist hävingut külvasid lennukiründed USA-s või rongiründed Londonis ja Madridis. Need, meie liitlaste valusate kogemuste pinnalt tunnetatud ohud on ka meie ohud ja meie vastutus. Samuti, nagu raportis riski kujutavate ohtudena kirjeldatud energiatarnete ja meresõiduteede turvalisus, globaalsed kliimamuutused ja finantskriisid. Sestap peame nägema ka meie kaitseväelasi valmistumas nende ohtude tõrjeks ja vajadusel ka nende vastu võitlemas seal, kus see meie ja meie liitlaste huvidele vastavalt tarviliseks osutub.

Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu – ühe liitlase oht on kõigi liitlaste oht. Sellepärast olgem jätkuvalt valmis osalema koos oma liitlastega erinevatel missioonidel – Afganistanis ja Kosovos, aga ka Lähis-Idas ja Somaalia rannikul – vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

Minu käest on korduvalt küsitud: „Kas meile tullakse appi?“. „Loomulikult,“ olen vastanud, „niisama loomulikult kui meiegi appi läheme oma liitlastele.“