Mina ja sammas
On laupäev, 5.juuni 2010.a. kell 16.25. Istun Berliinis julgeolekukonverentsi küberpaneelis, ettekanne on just peetud. Järsku saan SMS-i – Vabadussambast kukkus klaastahvel alla, mupo valvab õnnetuskohta.
Pole võimalik, mõtlen esimese hooga. Seda on sada korda kontrollitud, ehitajad, eksperdid, ametnikud, jälle eksperdid. Klaaspaneel, 200 kilo, kas keegi sai viga? Vist ei, siis oleks öeldud. Hea seegi. See on esimene positiivne mõte.
Ma ei saa aru kuidas selline jama võimalik on.
Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.
****
Kui ma 5.aprillil 2007.a. kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud, seitsmendat korda. Mulle üle antud kaitseministri portfellis on Riigikogu 2005st pärit otsus püstitada Vabaduse väljakule Vabadussõja Võidu Sammas (VSVS). Otsuse poolt oli 50 Riigikogu liiget, 30 toetasid Vabaduse memoriaali rajamist võitu meenutava monumendi asemel.
Tol hetkel ei adunud veel üldse, kui jõuliselt hakkab seesama ilmavaateline vastasseis saatma samba püstitamist ja milliseid vorme see võtab. Ikka jälle meenub mulle tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?” See ei olnud adresseeritud otse mulle. Vaikisin toona, mõeldes sellele kuidas ma koolipoisina vanaema juures suviti Vabadussõja ajalugu lugesin. Vastuse sõnastas tookord hoopis üks teine ekspert: “Vabadussõjata ei seisaks me siin.”
Niisiis oli mul Riigikogu otsus, et monument tuleb teha. Lisaks sellele oli mul ka koalitsioonilepe lubadusega avada VSVS Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks Tallinnas, Vabaduse väljakul. Rong liikus, eelmine reformi- ja keskerakonna valitsus oli juba 14.märtsil välja kuulutanud ideekonkursi ja moodustanud konkursikomisjoni – 4 kunstieksperti, 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister valitsusest ning koalitsiooni ja opositsiooni esindaja Riigikogust) ja 4 avalikkuse esindajat sh vabadusvõitlejad. Eelmine valitsus ütles ka, et sammas avatakse 28.novembril 2008.a. kui Vabadussõja algusest möödub 90. aastat.
Sain komisjonis Jürgen Ligi asendajaks. Tagantjärele on komisjoni koosseisu kallal palju õiendatud – enamik või suisa kõik võinuksid olla kunstiinimesed. Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop. Kas muu valik oleks parema tulemuse andnud ?
Konkursi tähtaeg oli 2.juuli – ministeeriumisse oli toodud 44 võistlustööd, palju enam kui loodetud. Kohe alul kerkis komisjonis pinnale sisuline vastuolu, mis oli kogu sellesse sambapüstitamise loosse sisse programmeeritud – ideekonkursi reeglid olid üles ehitatud riigihanke loogikale, et tagada igal juhul võidutöö väljaselgitamine ühemõttelise pingerea alusel ning asuda selle põhjal siis monumenti püstitama.. See oli vastuolus ideekonkursside tavapraktikaga, kus selgitatakse preemiasaajad ja valik realiseerimisele mineva projekti suhtes langetatakse hiljem. Valitsus oli otsustanud, et seitsmes katse Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ei saa katki jääda ja muutis sellega kõik asjaosalised lõpptulemusele kohustunuks. Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.
Ükski töö ei tekitanud üldist vaimustust, ometi möönsid asjatundjad, et esindatud oli võimalike autorite paremik. Ma ei tea. Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest. Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus. Häältega üheksa kolme vastu sai võidutööks Libertas Vabadusristiga samba tipus, teisele kohale jäänud kontseptuaalse töö Meie Inimesed ees. Pinge läks komisjonist ühiskonda.
Ma ei kahtle, et abstrakse tähendusega Vabaduse memoriaali konkursi võitnuks Meie Inimesed. Adusin toona ja olen täna täiesti kindel, et Vabadussõja Võidusambana jäänuks Meie Inimesed teostamata – liig suur oleks olnud kuhjunud ootuste ja pakutud lahenduse konflikt. Minu enda maitseeelistus oli hoopis üks kolmas töö. Ausalt öeldes poleks ma parema meelga selles komisjonis üldse olnud, selles mõttes meeldinuks mulle see kunstiinimeste komisjon küll. Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !
Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab ? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kasvõi umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav. Kõik sõltub erinevate riskide maandamise hinnast ja kõikvõimalike riskide vastu kindlustamine võib hinda kordades kasvatada. Nii ongi juhtunud. Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda. Lisaks joonistati esialgne piirnumber kohe asjaosaliste poolt nii ministeeriumis kui väljaspool, täis.
Ideekavand oli toorik. Sai palju kriitikat, suur osa õigustatult. Aga siit edasi oli VSVS püstitamise protsess eelkõige minu vastutusel. Sisulistes küsimustes otsustasime maksimaalselt usaldada autoreid, nad olid lisaks kõigele ka autoriõigustega kaetud. Arvan, et see oli õige, autorid olid avatud ja enamus küsitavustest sai lahenduse.
Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse. Kõige vastuolulisemaks kujunes muidugi Vabadusristi küsimus. See on ka kõige põhimõttelisem vastasseis, mida ma kardan, polegi võimalik lahendada. Ma püüdsin küll – kümned arupidamised erinevate huvigruppidega algasid konstruktiivselt, ent sumbusid « Vabadusrist sobib-ei sobi » vastasseisu. “Miks sa ei loobu siis sellest Vabadusristist?”, küsiti mu käest korduvalt. See olnuks sisuline loobumine võidutööst ja kogu ideest, kusjuures keegi polnud vaidlustanud ei konkursikomisjoni otsust ega ka selle alusel tehtud valitsuse otsust.
Sügavamas plaanis olnuks selline välisel survel loobumine aga sümboolse tähendusega – see oleks olnud Vabadusristi häbenemine ja mahasalgamine. See ei ole enam maitse ega ekspertarvamuse küsimus – see on ilmavaateline.
Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust. Kõik mida muuta sai – materjal, kujundus, tekstid, piirid, sümbolid sai ju autorite poolt parimas usus muudetud – oma ideest enesest nad aga loobuda ei saanud.
Septembriks oli teada, milline sammas lõpuks tuleb ja avamise tähtajani jäi 14 kuud. Ma ei teadnud siis veel, mis kõik ees seisab.
***
Olen ikka konverentsil. Kella kuue paiku tuleb suurem selgus – alla pole kukkunud mitte suur klaaspaneel vaid liist, olukord on kontrolli all, ajakirjandus ja osapooled on sündinuga kursis. Tehke kohe ekspertiis, oskan vaid Tallinnasse öelda. Veel üks jama, mõtlen.
***
Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida. Kummatigi on aga sammas ja kõik sellega seonduv kujunenud kordades olulisemaks kui osanuksin kunagi arvata. Üsna mu ametiaja alguses soovitas üks hea vaistuga sõber – pane see sambapüstitamise lugu kirja, saab huvitav olema. Ma ei võtnud ta nõu toona kuulda, ei uskunud. Nüüd on aeg vigade paranduseks.
Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti.
Ärge võtke seda kõike nii isiklikult südamesse. Sambal pole ju häda midagi, mulle täitsa meeldib.
Lihtsalt, jubedalt ebaõnne on selle grandioosse monumendiga seoses olnud. Ja viimaks, halva maigu andis ettevõtmise poliitvaguni ette rakendamine (valimislubadusena). See jääb aga pigem hr PMi arvele.
“Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib.”
Jah, sai küll edasi lükata. Veel selgem on, et oleks pidanud. Aga ka Teie, härra Aaviksoo, ignoreerisite väga paljude (muuhulgas) kunstiteadlaste, arhitektide, klaasispetsialistide sõnavõtte. Veelgi enam, Te taandasite kõik maailmavaatelisele konfliktile (nt Eesti Elu 07.03.08…)
Tõesti, maailmavaateline konflikt oli, kuid mitte seal, kus Teie arvate selle olevat. Ebakõla peitus selles, kuidas püstitatakse ja kes püstitab demokraatlikus riigis (näiteks) monumente. Muuhulgas ka Teie otsustasite, et käesolevat asja Vabaduse väljakul edasi lükata ei saanud. Te mainite seda ka oma praeguses postituses. Sellega andsite väga kaaluka panuse lööktöö mentaliteedi ja teerulli meetodiga püstitatud monumendi tekkesse.
Kui demokraatliku protsessi austamine oleks nõudnud selle samba õnnestunud tehnilise ja kunstilise lahendusega püstitamiseks veel kümmet aastat, oleks pidanud selle andma. Kui dialoog ühiskonnas, et poleks püstitatud praegust lahutava ja polariseeriva (ning tehniliselt ja kunstiliselt väheväärtusliku) monumenti, oleks võtnud veel kümme aastat, oleks pidanud sellega leppima.
Ühendava ja kollektiivselt tähendusliku monumendi asemel, mis oleks tõesti mälestanud vabadust, saime monumendi, mille kõige tähenduslikum aspekt on see viis ja retoorika, mille saatel see üles pandi. Teie panus sellesse on õnneks või kahjuks hindamatu.
Muuhulgas ka Teie otsustasite oma retoorikaga rõhutada ja suurendada polariseerumist Eesti ühiskonnas. Ning tagasivaates ei oma tähtsust, kuidas Te oma käitumist ratsionaliseerite.
“Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop.” Teete vist nalja?
“Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.” Äkki kirjeldaksite ka veidi lähemalt, kuidas see “vastutus” välja näeb? Vastutate sellega, et peate lausa pika blogipostituse kirjutama? Või kuidas Te seda vastutust mõistate?
[...] kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud [...]
Tere
Vahest on nii , et tuleb vastu võtta raskeid otsuseid.
Antud juhul tuleb tunnistada et materjali valikul on tehtud viga ja valguslahendus on nõrk.
Üks võimalus on sammas katta valge marmori plaatidega. Ühelt poolt lõpetaks see vaidluse valgustuse osas, valgustama peaks väljaspoolt ja teiselt poolt kaoks risk klaasiga, mis sellistes ilmastikuoludes jääb lagunema.
Muidugi ei jätnud keskerakondlik mupo ka seekord võimalust kasutamata, läbi Vabadussamba riiki ja tema tegemisi rünnata… Oleks iga jääpurika kukkumise suhtes – ja need kukkusid ju otse kõnniteele – samasugust agarust üles näidatud…
Ilmavaateline ilmasammas…
“Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest.”
Oleks pidanud kuulama üht inimest – tunnustatud staažikat klaasikunstnikku Meeli Kõivat, kes korduvalt kirjutas, et klaas niisuguse samba rajamiseks ei kõlba ja tõi ka näiteid juba olemasolevatest klaasskulptuuridest, millega on probleeme. (vt nt http://www.epl.ee/artikkel/421763). Poliitika materjali omadusi ei muuda.
Mul on ühe asja üle hea meel- nimelt selle üle, et me Vabadussõja üldse suutsime mälestusmärki valada. Teema selle ümber, kas ja mis ja kuidas- see on rohkem tehniline käsitlus. Hea kunsti tunnus olevatki võime tekitada elavat diskussiooni. Millal ajatut kunsti üldse selle looja eluajal on tunnistatud?!?
Rist või mitte, klaas või marmor- mina usun, et sai valitud parim vorm. Teostusega vähe teised lood. Mälestusmärk on oma olemuselt igavikuline ja mõni teostus pole lihtsalt oma ajatust veel tõestanud. Lahendus sai efektne ja innovaatiline, meie noorele riigile kohane. Uuenduslikkuse hind ongi väiksemad läbikukkumised. Õpime sellest, teeme paremaks ja küll see valgus seal särama hakkab ja plaadid külge jäävad. Ei ole eksimatuid inimesi ja ei ole veatuid lahendusi- muidu oleks paradiis maa peal ammu valmis tehtud.
Ja kes on öelnud, et poliitiku elu peab kerge olema? Või et poliitiku ainueesmärk on igal ajal ja igas olukorras rahvast ühendada? Poliitiku asi on talle antud ajal teostada ennast oma rahva ja riigi hüvanguks. Kui see on teie kindel veendumus, et nii on õige, siis selle elluviimiseks teid sinna valitud ongi. Teema pole ju sugugi nii lihtne, nagu kõgeteadjad tugitooliteadlased ja kunstigurud kõhutunde ja jumaliku inspiratsiooni ajel näikse arvavat.
Üleüldse. Pärast kaklust polevat ilus enam rusikatega vehelda, aga no ju siis on nii hea parastada. Olgu siis monumendivihkajatel ka oma pisuke rõõmuhetk ränkraskes igapäevas, mida näikse erakordselt risustavat ristikujuline mälestusmärk Vabaduse väljakul. Muuseas, väljak ise sai päris ilus, aga see teile vist muret ei valmista?
[...] päeva Eesti tüvitekstid vähemalt Twitteri järgi on Jaak Aaviksoo võidusabateemaline blogipost “Mina ja sammas” ja Daniel Vaariku reaktsioon (“tahte triumf mõistuse üle” – ka hea pealkiri) [...]
Ermo Täksile – usust on vähe abi seal, kus on teadmisi vaja. Kui sammas oleks tahetud teha saiataignast, oleks kõik õiendanud. Sest see ei ole võimalik. Klaasikunstnik kirjutas, et klaasist niimoodi ei saa. Mina ka vaatasin pilti ‘jäisest kargest sambast’ ja unistasin. Ka minu vanaisa on vabadusristi kavaler.
Aga tegelikkus… ei efekti, ei innovaatilisust. Või läheb see viletsalt plaaditud vannitoaseina moodi moodustis tõesti kunstiteosena kirja?
Mul on häbi, ausalt. Vanaisa sihukest käpardlikkust oma töös ei oleks sallinud. Tema uskus, et ametit peab õppima ja siis võib ‘innovaatikat’ teha.
P.S väljak on tõesti päris tore, ja samba ümbrus ka.
[...] kes on lugenud juba debatiks kujunevaid Vabadussõja monumendist rääkivaid tekste Jaak Aaviksoo blogis ja Memokraadis, tasub lugeda ka Jaak Aaviksoo vastust minu eelmisele postitusele. Siit siis minu [...]
See küll ei ole kaitseministri süü, et sambaga probleeme on.
Aga eeskujuks teistele poliitikutele kes tahavad puhta renomeega jääda. Soovitan tagasiastumist.
Sammas ise kena ja uudne, küll selle korda saab.
Jõudu hr. Aaviksoo!
Mulle tundub ülimalt kummaline, miks sedavõrd haritud inimena ja veel füüsika haridusega, ning materjaliteaduses kodus olevane julgeb kirjutada järgmise lause.
Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim.
Kallis hr. Aaviksoo, nagu Te suurepäraselt ka teate, on klaas oma struktuurilt amorfne materjal. See materjal voolab ja muudab aja jooksul oma kuju. Kui mõõta aknaklaasi alt ja ülevelt servast, siis peale 30 aasta möödumist on see alt paksem. Veelgi enam, klaas muutub aja jooksul kristaaliliseks ja selle käigus muutub ta läbipaistmatuks. Sõltuvalt klaasi sordist on see kõik ajaliselt erinev, kuid kuskil 60 aasta möödudes on see sammas oma väljanägemiselt täiesti teine, samuti nende klaaspaneelide vastupidavus aja jooksul muutub.
Klaas pole täiesti kindlalt igavikuline materjal, samuti pole klaas ka piisavalt soliidne materjal esindussamba jaoks, rääkimata nendest sisse paigutatud tuledest.
Oluliselt soliidsem on ju kivi ja valgustus eemalt, meie vabadus oleks paistnud õhtuses Tallinnas väärikas ja seisnud väärikalt varjus, aga mitte nagu odav kahtlase asutuse neoonreklaam.
Ja kallis hr. Aaviksoo – mõelgem,
Miks peab vabadust pidevalt remontima?
Miks peab vabduse sisse ronima?
Miks peab vabadust seest valgustama?
Miks peab vabadust seest ventileerima?
Miks peab vabadust seest kütma?
Edasi jätkaksite vasti ise!
Esialgne kivist variant oli igav aga siiski teostatav ja enam-vähem kunstiliselt arusaadav. Siis aga tuli Sternfeld ma ütleks isegi et idiootsele ideele ehitada sammas klaasist. Mis pööras kogu asja täiesti vales suunas. Ma saan isegi aru, et tema idee oli ehitada sammas üleni klaasist (läbipaistvaks). Arvutiekraanil võis see idee olla isegi teostatav aga iga vähegi reaal/tehnikaharidusega tegelane (mida on nii Sternfeld kui ka Aaviksoo) oleks pidanud taipama, et reaalsuses asi ei tööta.
Lõpptulemus on tulnud muidugi jube. See on kõige koledam “monument” , mida ma eales näinud olen. See näeb välja nagu Tallinna ehitajad oleksid selle ehitusjääkidest Vabariigi aastapäevaks ajutiseks objektiks kokku pusserdanud.
tore.
on vabadussammas.
vabadussõja ristiga. sümboolseim kõigist muudest selle sõjaga seotud aumärkidest.
tore mõte.
hea idee.
halb tehniline teostus.
seniks kuni saab hea.
pole hullu.
ootasime mõned 80 aastat. ootame need mõned veel.
aga lahendust sellele probleemile ei ole.
lihtsat ma mõtlen.
liialt palju kadakaid ja vante, kelledele on meie vabadussõda kui üks kübe kuuel. sõim keelel ja kahtluseärgitusena meelel.
igavesti.
kahjuks.
teised huvid. kui üldse midagi. saaks ainult müüa. kuhugi välja. äkki keegi korjab üles meie mannetuse ja nõrkuse.
äkki keegi silitab pead kui kedagi sõiman.
las siis olla klaasist.
et ka seda kõike näeksime.
ilus on näha.
ja mõista.
vähemalt klaasises valguses kui et kivises pimeduses.
vähemalt on lootust.
A powerful share, I simply given this onto a colleague who was doing a little bit similar evaluation on this. He in fact bought me breakfast because I discovered it for him.. smile.