Daniel Vaarikule mõeldes
On meeldiv, kui keegi su blogipostitusele tähelepanu pöörab; veelgi meeldivam, kui selleks on tunnustatud avalikkussuhetemees ja tema teos on pea poole pikem kui blogilugu ise.
Minu lugu on kirjutatud kajastamaks minu „isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid … aitamaks mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks [Vabadussõja Võidusamba püstitamisel] olla teisiti.“
Daniel Vaariku postitus on aga teos – tõeline looming – mille ambitsioon aimub juba avaakordidest. Pealkiri – Tahte triumf mõistuse üle – on selgelt eesmärgistatud kollaaž, mis on oskuslikult laenanud nii klassikutelt, Leni Riefenstahlilt ja Francesco Goyalt, kui ka varasemast kohalikust debatist. Sissejuhatav illustratsioon – oponendi kujundlik märgistamine. Esimene paragrahv – „suurprojekti“ jõuliste epiteetidega sildistus, kus emotsiooni tugevdamiseks haaratakse „nõukogude relva“ järele. Edasine on ühe klassikalise propagandameetodi oskuslik teostus – kui saa ei saa tegeliku oponendi vastu, loo ise oponent, keda hävitada. Daniel Vaarik on mind korrektselt tsiteerinud üheksal korral, seejärel meelevaldselt (hea- või pahauskselt?) laiendanud minu väiteid ning seejärel purustanud emotsionaalselt iseenda konstrueeritud (kaitseminister) Jaak Aaviksoo ja tema maailma.
Laenates Daniel Vaariku stiililt tahaks öelda: „Halloo? Kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.“
Daniel Vaariku teose täieline analüüs läheks pikaks, sestap valin kommentaariks vaid selle 3.osa.
3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.
Minu poolt oli see tõesti ülestunnistus, sest just selle küsimuse esitasin endale komisjonis tööle asudes ja olen sellele oma blogi järgmises lauses andnud ka ausa vastuse. On tähendusrikas, et minu vastusele pole tähelepanu jagunud. Järeldada aga sellest retoorilisest küsimusest, et „kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris“ on parimal juhul meelevaldne. Füüsikuna on mul oma enda reputatsioon, mida mul pole ei soovi afišeerida ega häbeneda – „kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoniga“ on minu jaoks piinlik mõttearendus. Daniel Vaarik ongi loonud endale vastase – sümboliliselt mõttevõimetu ja edeva tehnokraadi, kes istuks parima meelega laboris, sest ei suuda ette näha organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ning võib kaitseministrina palju jama kokku keerata – keda avalikkuse kaasaelamise saatel asuda hävitama. Palju õnne!
***
Mõte juua tassike teed ei olnud paha mõte. Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid. Huvitav võiks meil olla ka seetõttu, et esindame ilmselt väga erinevaid mõttekultuure. Kui see heale oponendile sobima peaks, võiks mõnes avalikus kohas kokku saada – tundub, et meie mõttevahetus pakub, vähemasti internetiavarustes, laiematki huvi.
Hetkel kangastus silmade ette kujuteldav pilt, kus Aaviksoo ja Vaarik istuvad pärast tormilist mõttevahetust, kus aated ja ego (võrdses vahekorras) mõnusalt risti-rästi välja elatud, Moskva kohvikus, mekutavad saiakesi ja luristavad kohvi, kõlgutavad jalgu, vestlevad ja vaidlevad muhedate nägudega, taamal Vabaduse sammas, mis iga 10 minuti tagant kolinal tükke alla langetab – väljas on külm ja kõle ilm, ega teisi inimesi eriti platsil polegi. Ajatu hetk.
Vabadussammas on olnud äärmiselt huvitav areng Eesti elus, sest see mitte ainult ei sümboliseeri, vaid muutub ise 100-miljoni-teemaks, mis sümboleid loob. Ja ses mõttes on see sammas juba ammu omakorda sammast väärt. Vist
Algatuseks on hea meel näha, et hr. kaitseministri tundlikkus nii tsitaatide kui iroonia osas on suure sammu edasi teinud ja hea samariitlasena püüan siinkohal siis ka retoorika-vallas abikäe ulatada.
Vaadates lauset “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” ja eeldades, et kirjaoskaja ning keeletundliku autori sõrmede alt tulnuna ei sisalda see juhuslikke või sisutühje sõnu või väljendeid, tekib tähelepaneliku lugeja jaoks küsimus: millist konkreetset funktsiooni kannab antud koosluses sõnapaar “füüsiku haridusega”?
Et selelle küsimusele veidi selgemalt läheneda võiks esmalt proovida need kaks sõna lihtsalt eemaldada — ja saame “Millest peaks üks kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” Ilmselt on kõik nõus, et lause sisu sellest ei muutunud, küll aga on toimunud ilmne muutus värvingus. Proovime järgmiseks sammuks “füüsiku haridusega” asendada näiteks “kogenud ja heade juhivõimetega” (mis, ma usun, käib hr. Aaviksoo kohta vähemalt samal määral kui “füüsiku haridusega”) — ja saame “Millest peaks üks kogenud ja heade juhivõimetega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” Taaskord on lause otsene sisu kahtlematult sama, aga teisalt ütleb see siiski lisaks veel ka hoopis midagi muud. Ja ütleb muud tänu sellele, et kui “füüsiku haridus” vabandab teatud laadi naiivsust vabadussõja võidusammaste ideekonkurssidesse puutuvas, siis “kogemus ja head juhivõimed” teevad sellise möödalaskmise seda kahetsusväärsemaks.
Aga ma tõesti ei soovi astuda sama reha otsa ja luua endale vastast, keda hävitada — ning küsiks siinkohal siis hoopis Teilt, hr. kaitseminister: mis kaalutlustel TÄPSELT Te selles lauses füüsiku haridust mainisite?
Aaviksoo on taasiseseisvunud Eesti parim kaitseminister.
Soovin jõudu, sest vaarikusuguste endast jube heal arvamusel olevate targutistega on ilmselt suhteliselt raske. Ma ise ei suudaks neid kohelda nii viisakalt ja tsiviliseeritult kui hr. Aaviksoo.
Tjah, aga asi on hull. Vaariku kirjutis on suurepärane analüüs ja oleks meeldiv, kui asjasse puutuvad ametimehed oma tegevust ausalt analüüsiksid. See soov ennast välja vabandada on eemaletõukav. Ei usugi enam, et Aaviksoo sellest inetust loost mingeid, oma käitumist korrigeerivaid, järeldusi teeb.
Poliitikutel tundub enesekriitikameel oleva miinustes. Ma pole Vaariku autsaja aga tema artikkel on väga hea, kuigi veidi sõnaohter.
Olen hr. Aaviksood alati üheks paremaks ministriks pidanud. Kaugelt paremaks kui Ansip, Ligi, Lang. Paraku on samba saaga kaitseministri kapitali peaaegu ära kahandanud, ta on saanud võrdseks eelpoolnimetatutega.
Daniel Vaariku analüüs on korrektne, mis iganes ajendid mehel võisid ka olla üht või teist lauset sõnastada. Aga see on korrektne ja ma pigem kirjutaksin alla tema analüüsile, kui et Aaviksoo jätkuvatele vabandustele. Vaarik annab suurepäraselt edasi ka mu enda (ja tõenäoliselt paljude) mõtteid ja arusaamu asjast.
Lõpuks üks küsimus kaitseministrile, oskab ta ennustada, millal siia Eesti riiki sünnib lõpuks üks riigimees, kes ka tõepoolest vastutust suudab võtta ja kanda?
Me peaks selle samba loo tänase eesti konteksti panema. Juba tükk aega teeb mind maksumaksjana murelikuks suhtumine – “mõisa kõis, las lohiseb”. Tuleb meelde terve rida hiljutiste riigihangetega seotud fiaskosid. Digiretsept, kiiruskaamerad, sammas. Ilmselt on sammas kujunenud omamoodi “piksevardaks” kõigile riigihangetega seotud jamadele. Mul on siiralt hea meel et rahvas tunnetas selle hetke ära “siin on piir millest edasi me ei ole nõus minema”. Võib vaid oletada et hr. Aaviksoo peal nuheldakse praegu ka teiste projektide patte välja.
Ma ei arva et kogu see samba lugu oleks teisiti läinud kui seda oleks keegi teine peale Teie vedanud.
Hr. Aaviksoo, usun et võin rääkida kõigi maksumaksjate nimel – oleme väike rahvas ja hetkel mitte kõige paremal järjel. PALUN austage seda raha mida maksumaksjad teile iga kuu usaldavad. Kasutage seda nagu enda raha. Kui me kõike ei jõua teha, siis teeme vähem. Aga kui teeme siis teeme hästi. Kui tunneme et hetkel ei jõua, siis teeme hiljem. Sobib? Kui sobib, siis palun öelge seda oma kolleegidele valitsuses kah edasi
Et asi liiga negatiivne ei saaks, siis ütlen lõpuks et minu arvates olete te kõige lahedam valitsus kes eestil üldse on olnud. VÄGA palju positiivset olete korda saatnud. Selle eest siiras tänu!
Paar sõna neile, kes siin hr Aaviksood ministrina kiidavad. Jah, kaitseministrina on hr Aaviksoon olnud tubli, ehitus- ning propagandaministrina aga paraku täiesti läbikukkunud. Kogu lugupidamisega – hea ministri tunnuseks on ka oskus vigu tunnistada ning nende eest VASTUTADA. Ministri puhul vastutus võrdub tagasiastumisega. Kas on mingeid muid mulle mitte teadaolevaid vastutusevorme ministrite puhul? Või tohib meie riigis rahvalt saadud 150 (või rohkem!) miljonit selle sama rahva silme all lihtlabaselt ära raisata ilma mingigi vastutuseta?
Paar päeva tagasi tuli just ühes teises online vestluses üles tähelepanek, et eestikeelne sõna “vastutus” hõlmab ühtaegu kaht olulisel määral erinevat kontseptsiooni, mida näiteks inglise keeles tähistavad vastavalt sõnad responsibility ja accountability. Hr. Aaviksoo ütles oma postituses, et ta on vastutav samba eest, pidades selles osas silmas ilmselt vastutust responsibility mõttes. Need, kes nõuavad kaitseministri tagasiastumist lähtuvad selles arusaamast, et keegi peaks olema selle asja eest vastutav accountability tähenduses. Ja vähemalt hetkel tundub olevat nii, et kui hr. Aaviksoo tõepoolest sellega seoses tagasi astuks, siis muutuks tal üsna võimatuks võtta vastutust selles mõttes, mida ta ise vast silmas pidas — nimelt teha kõik endast sõltuv, et sambaga seotud probleemid leiaks ühel või teisel moel lahenduse, selle asemel, et need lihtsalt järgmise kaitseministri sülle poetada.
Mina isiklikult suudan seda valikut küll austada, seda enam, et see ju tegelikult ei välista ka seda vastutuse teist mõõdet, mida kaitseminister tundub samuti väga hästi tajuvat. Kogu see ka siinses kommentaariumis näha olev frustratsioon on muidugi väga hästi mõistetav, kuid nende hädade pärast kellegi risti löömine (olgu see siis hr. kaitseminister, ehitajad või kavandi autorid) võib küll inimeste õigustunnet kõditada, aga see ei aita kuidagi kaasa sellele, et sambaga seoses mingi lahendus leitaks.
Ei ole vaja minna ingliskeelseks ega hakata udutama terminite üle.
Vastutust on 2 liiki:
moraalne – lähed kinni
materiaalne – maksad kinni
Mööndustega võib lisada 3. liigi – poliitiline (astud tagasi).