Mina ja sammas, vol 2
On reede, 11. juuni, 2010. Olen Brüsselis.
Oleme just koos teiste NATO kaitseministritega kinnitanud kava, mille raames valmib ka meie Ämari lennuväli. Vaatamata suurtele eelarvekärbetele on meie projekt pea ainus, mis pääseb kirvest täielikult, sest oleme püsinud ajagraafikus ja ka lubatud eelarve raames. See on hea.
Napil vaheajal tulevad Tallinnast fassaadiekspertiisi esialgsed tulemused – nurgaliistude kinnitussõlmi on vaja tugevdada. Sans Souci lubab viivitamatult saata oma inimesed garantiiremonti tegema. Mida veel peaks tegema?
Päevaleht palub 1000 tähemärgist kommentaari, millest tuleb loobuda – juba algab järgmine koosolek, ISAFi ülema kindral McCrystali ettekanne olukorrast Afganistanis.
Olukord seal on pingeline ja läheb veelgi kehvemaks enne, kui paranema hakkab. See on mulle lohutav sõnum.
Mitmes mõttes.
****
Peale sambakonkursi tulemuste kinnitamist langes vastutus projekti realiseerimise eest minule. Vaatamata asjaolule, et Kaitseministeeriumis juhitakse igal aastal ehitus- ja hankeprojekte hiiglaslikus, enam kui miljardikroonises mahus, oli kõigile selge, et sammas on teistsugune, eriline projekt – kõik tajusid pinget. Ka mina.
Küsisin endalt, kuidas peaks ma isiklikult sellesse projekti suhtuma – kas see peaks olema minu asi mitte ainult formaalse vastutuse mõttes, vaid ka isiklikumas poliitilises plaanis. Oli neid, kes ütlesid: ”Võta aktiivne roll, tee sellest enda sammas.”
Otsustasin teisiti, kartsin, et rõhutatult poliitiline juhtimine süvendab veelgi ilmavaatelist polarisatsiooni ja teeb ühtlasi praktiliste asjade lahendamise keerukamaks. Ka sellepärast, et ei pidanud siis ega pea tänaseni mälestusmärkide rajamist kaitseministrite põhiülesandeks. Rääkimata isiklikust ambitsioonist.
Oli see oli viga, sest lõpuks on ikkagi sambast saanud või tehtud ”Aaviksoo suurprojekt”?. Kas vahetu juhtimine oleks parema tulemuse andnud kui ülesande alla delegeerimine? Mul ei ole ühest vastust tänaseni.
Projekti õnnestumise tähtsus oli muidugi selge, samuti nagu ebaõnnestumise riskidki. Mõtlesin pingsalt, kas ministeerium saab hakkama? Pronkssõduri ümberpaigutamise tehniline teostus oli igatsugu piiranguid arvestades silmapaistev. Aga aastaid polnud ministeerium suutnud tähtajaliselt teostada paljusid investeeringuprojekte…
Tajusin ministeeriumis nn protsessikultuuri vohamist – pea igale tulemust puudutavale küsimusele kuulsin valvevastust: ”Me tegeleme.” Mul on asjadele põhimõtteliselt teistsuguse lähenemine – kokkulepitud konkreetne tulemus selleks ettenähtud ressursiga. Tingimusteta, kuni pole teisiti kokku lepitud.
Ministeeriumis lähtuti peamiselt ja eelkõige põhimääruste järgsest ülesannete ja vastutuse jaotusest, mina surusin projektipõhist, konkreetsemat ja paindlikumat lähenemist.
Meil tekkis selge kultuurikonflikt!
Ma ei taha teha liiga. Tean ja pean lugu, et ministeerium oli viinud meid kõige nõudlikumate NATO standardite kohaselt alliansi liikmeks, aga see pole piisav. Saab paremini ja sammas oli üks konkreetne katsumus, mis eeldas ilmselgelt professionaalset projektijuhtimist.
Vastutus jäi põhimääruse järgselt kantsleri peale. Pakkusin, et võiks kogu ”suurprojekti” juhtimise nö sisse osta, mõeldes eelkõige Vabaduse Monumendi Sihtasutuse kui sambaidee peamise (valitsusvälise) toetaja peale. Teised ei uskunud selle idee mõistlikkusse.Neil oli õigus ja mul oli mõistust järele anda.
Minu mõte oli depolitiseerida kogu protsess, kantsler viitas kontrolli kaotamise riskidele ja seeläbi võimalusele veelgi suuremaks politiseerimiseks. Leppisime kokku, et avalikkussuhete osas usaldame kodanikualgatust ja delegeerime selle Vabaduse Momunendi Sihtasutusele.
Arvan, et tegin siin strateegilise vea – lahutasin tehnilise teostuse (ja vastutuse selle eest) strateegilisest kommunikatsioonist. Kaitseministeerium muutus sellega tehniliseks asutuseks ja tema avalikkussuhete osakond sai mandaadi olla vaid tehnilise ülesande reaktiivne kommentaator. Ministeeriumi sees delegeeriti projekt omakorda peaspetsialisti tasemele. Olin end teinud kõrvaltvaatajaks, vaatamata antud korraldusele iganädalaselt asjade edenemisest infot saada.
2008. aastal oli minu poolt ministeeriumile sõnastatud prioriteetide hulgas kaks omavahel seotud ülesannet: püstitada sammas 28.novembriks ja välja arendada projektipõhine juhtimiskompetents. Mõlemad läksid raskelt, väga raskelt. Kantsler lahkus.
Tean, et täna on ministeerium suutlikum kui siis. Ka sambaprojekti juhtimine on kordades parem kui siis. Mida ma ei tea, on see, kas toonased, kohati pingestatud juhtimisotsused kahjustasid lõpptulemust. Mul pole ühtegi formaalset etteheidet tehtud otsustele – kõik on justkui õige – aga kõik me teame, et lõpptulemus ei rahulda.
Keskne otsus selles ahelas oli tellida võiduautorite idee teostus võtmed kätte versioonis – projekteerimine, tootmine, paigaldamine ja käivitamine – Tšehhi firmalt Sans Souci.
Oli 2008.aasta algus. Täna oleme kõik palju targemad.
Minister tehakse poliitikas alati vastutavaks ministeeriumi läbikukkumiste eest, aga antud juhul ma härra Aaviksoole etteheiteid ei teeks. Projekti teostajaks sattus juhtumisi väga lohakas ettevõte, kes ise võis heade ideede ja mõtetega olla, aga Sans Souci soetatud alltöövõtted olid allapoole arvestust (samba valgustus). Siin oli tegu mitmete halbade juhuste kokkulangemisega ja see fakt, et sammast hakkab sama ettevõte viima lepingus nõutud tingimustele, mulle endiselt ei meeldi. Nüüd ongi küsimus, kas anda võimalus Tšehhi ettevõttele oma puudujääke heastada või tõestavad nad vankumatult oma ebakompetentsust, mille tagajärjed võivad olla avaliku arvamust arvestades üsna rängad.
Loodan, et härra minister leiab kuldse kesktee ja palju jõudu ning tervist selle täideviimisel. Samba loomise idee käikulükkamine oli juba suur samm edasi, viime nüüd asja eduka lõpuni. Viperusi ei mäleta aastate pärast keegi, aga õnnestumised ja ebaõnnestumised jäävad.
Kõike paremat soovides,
Henri
Hr. kaitseminister. Olen programmeerija. Talupoja mentaliteediga lihtne eesti mees. Kord saabus aeg oma eluaset kohendada. Andsin endale aru et ma võin olla hea programmeerija, kuid haletsusväärne plaatija või pahteldaja. Paari päevaga sain aru et ainus viis kogu remonti kontrolli all hoida on see, kui ise kohal olen ja kvaliteedi kontrolli teen.
Hr. Aaviksoo, palun vastake lihtsalt küsimusele – kas MITTE KEEGI kaitseministeeriumis ei tulnud selle peale et need TTÜ inimsed juba TÖÖ tegemise ajal objektil hoida?! Üks pädev inimene 5-6 kuud. TTÜ palkasid arvestades usun et 20 tuhat krooni kuus oleks sellele inimesele nagu taevamanna olnud. Kui palju see projekti kallimaks oleks teinud? 120tuhat krooni? Sellest 100-st miljonist kroonist moodustab see 0.12%. Üks tuhandik. Miks me need järelevaatajad sinna aasta aega HILJEM saadame ja imestame “ossaa-ei olegi klambreid nagu lubatud vaid mingi silikoon. Kuradi tsehhid”.
Hr.Aaviksoo – see on NIIVÕRD absurdne ja uskumatu, et mul on sellisel hetkel ausaltöeldes häbi eestlane olla.
Pronkssõdur maksab kätte!
Ma arvan, et terve kaitseministeeriumi töötajaskond peaks nagu üks mees täies koossseisus tagasi astuma.Kui need sosssepad ei suuda ühe samba ehitamist organiseerida, siis nad ei suuda
ammugi Eesti kaitsmist organiseerida.Praeguse kaitseministeeriumi koosseisu palgal pidamine on lihtsalt
raha raiskamine.Kogu kaitseministeerium tuleks uuesti komplekteerida.Uue koosseisu komplekteerimisel tuleks aluseks tuleks võtta haridus ja vähemalt kümne aastane töö kogemus omandatud erialal.See ,et kaitseministeeriumi ehitusnõunik on 22 aastane keskharidusega naisterahvas on skandaal.Mis nõu ja kellele ta üldse annab.
kujutage ette, ministeerium, mis peaks effektiivsuse etaloniks olema, osutus suvaliste saamatute paberimäärijate kambaks…
hirmus on mõelda, mis toimub reaalsete kaitseobjektidega, mis on salastatud ja mida rahvas oma silmaga ei näe – tundub, et seal olukord on isegi hullem!
P.S. Ikka kineetilise relvaga, Jaak, ikka kineetilise relvaga! irw!
Vot mina samuti ei saa aru kuidas sama ministeerium Ämaris lennuväljaehitust ja muid sambaehitusega võrreldes VÄGA keerulisi projekte organiseerib. Mina, Aadu, keeldun uskumast et keeruliste projektidega kõik korras on. Ilmselt on kaitseministeeriumi “õnn” see et ülejäänud asjad ei ole Tallinna kesklinnas inimeste silma all ning need saab müstilise sõjasaladuse loori taha peita.
Kas on meie riigis instants mis suudaks kaitseministeeriumis inventuuri teha?! Kui me oleme sellistele inimestele oma riigi kaitse (ja selle tarbeks 2% skt-st) usaldanud, siis on tegemist julgeolekuriskiga.
to aadu
väike parandus sinu tekstis
mitte “sama ministeerium”, vaid “samma ministeerium”…
Juhtimisspetsialist Jim Collins ütleb, et enne kui üldse kuhugi sõitma hakata, peavad olema õiged inimesed bussis ning igaüks peab istuma õigel kohal.
See on tema järgi juhi ainuvastutus; juhi fundamentaalseim ülesanne.
Hr Aaviksoo kurdab ka siin postituses, et bussis olid valed (vale suhtumisega) inimesed. Järelikult ei oleks tohtinud kas asuda bussijuhiks või siis oleks pidanud bussis reisijad välja vahetama või ümber paigutama.
Taas kord tuleb tõdeda, et “vastutus” on Eesti avalikus sektoris vaid sõnakõlks. Istud bussijuhiks, valed inimesed meeskonnas, sõidad kraavi – ja siis ütled, et väga kahju. Et “Ma vastutan ju!” Millega sa ikka vastututad? Maksad ise samba maksumuse kinni või?
Vabduse Samba projekteerisid lambad. Kinnitas Oinas.
Sellist sammast teist maailmas ei tea, mis kohe pudenema hakkab. Minu teada püsib sammas, mis on ühele rahvale või kellegile kangelasele püsitatud vähemalt 500 aastat kasutades tradisioonilist õiget materjali, mitte seda sitta klaasi, mida me ei tunne üle 100 aasta ja juba pudeneb.
Aaviksoo Jaak, kas mõistad et see neetud sammas on sinu häbipost?
Millal siis lammutustööd algavad?
oleks tore, kui sammas lõplikult valmis saaks…st et ei kukuks igasugu vidinaid küljest