EESTI ELU MÕTTEST
Presidendi kärajad on jälle tõstatanud küsimuse Eesti mõttest. Seekord, erinevalt aastate tagusest Eesti Nokia otsimise üleskutsest, võtmes: „Mis võiks noori Eestist lahkunud inimesi siia tagasi meelitada?“.
Me põhiseadus näeb eesmärgina rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ometi paljude arvates sellest ei piisa. Ilusti sõnastas selle enama ihkamise noor ettevõtja ja juhtimistreener Hede Kerstin Luik : „ … lastele sellest ei piisa, ma näen oma laste, vanem tütar on 18, nooremad kolm ja viis, et nende jaoks eesti ja inglise keel, vahet ei ole, nad suhtlevad, ja nende jaoks ei ole ka piire.“ Ja edasi: „Meil on vaja rohkemat ja see ongi mu küsimus.“
Vaja on rohkemat kui Eesti püsimine! Mis see võiks siis olla?
Eesti püsimine ei saa ju tähendada selle konserveerimist, mis on. Iga elusorganism – ja riik seda kindlasti on – püsib vaid muutudes. Ka Eesti ajalugu on selle teesi ilusaks tõestuseks. Isegi siis, kui vaid viimast paari aastakümmet silmas pidada. Selline kohanemissuutlik püsimine olevat hea („ma ei vaidle sellele vastu“, ütles Hede), ent midagi peaks justkui veel olema! Öeldakse: „Meil olid eesmärgid – NATO ja Euroopa Liit – nüüd ei ole midagi.“ Öeldakse: „Jõuame viie rikkama riigi hulka“ ja enamusele see ei sobi või sellest ei piisa. Öeldakse: „Euro“, ja ikka vähe. Küsin: „Kas need on kunagi olnud tõelised eesmärgid? Või pelgalt vahendid selleks, et olla. Olla konkurentsivõimeline, st ellu jääda.“
Kardan natuke ka seda piiride kadumise juttu. Mis juhtub, kui kaob piir Eesti ja mitte-Eesti vahelt? Kuidas peaks siis keegi leidma tee koju, kui seda eneseteadvuse piiri enam polegi? Malaisia, Argentiina ja Pihkva on siis olemuslikult samaväärsed Eestiga. Kui Eesti oleks kõige rikkam, kas siis oleks parem? Alul vist jah, aga kui homme oleks Kuuba rikkam? Või peaks olema hoopis kõige ilusam?
Oleme noor rahvas ja veel noorem riik. Noortel on ikka soov olla ja saada enamakski kui ollakse ja see on tore. Teisalt, eks see väärika eneseteadvuse kujunemine võta ka aega. Mõtlema paneb vaid üks asi: laulsime omal ajal ikke all ägades, et „eestlane olla on uhke ja hää“. Nüüd, iseseisva rahva ja riigina tundub aga sellest väheseks jäävat. Tea, kas tuleb kelleltki targemalt minna kestmiseks nõu küsima. Ja mis siis sellest iseolemisest järele jääb.
Лугупеетуд хярра министер!
Вене когуконд он юлималт рахул селле тейе Вабандусесамбага!
Вяга хеа саммас – пеаб ютлема!
Ерити хеа , ет сее он выырвыйму лагунев сюмбол!
Сее онги Ээсти Мытте!
Тейе Альоша Пронкссыдур.
Tere!
EL on üks rahvuste ja riikide sulatuskatel. Eesti rahvas on niigi eriti halvas olukorras, üle 30% elab siin võõraid, aga üha hoogustub multikulti propaganda, nüüd valmistetakse meid juba ette neegrite ja islamiusuliste lahkeks vastuvõtuks. EL-us puuduvad piirid, on tööjõu vaba liikumine ja see toob siia kriitilise massi võõramaalasi, eriti siis, kui Eesti elatustase peaks tõusma. Ma tõsiselt kardan seda viie rikkama riigi hulka jõudmist.
Saksamaal (vähem kui 10% võõraid) kukkus multikultuurse riigi loomine kolinal läbi, meie oleme aga tublid ja pürgime edasi, see on täiesti arusaamatu.
Kunagi, mäletan, räägiti, et eesti rahvas ei ela teist impeeriumi kuulumist enam üle, müüd on kahjuks need päevad käes. EL on sisuliselt impeerium, mitte küll klassikaline, puudub impeeriumi moodustav-valitsev rahvas, kuid seda asendab edukalt bürokraatia. Juba tuleb ka 80% seadusi Brüsselist direktiivide näol, meie kohalik provitsi volikogu vaid kohandab neid kohalikele oludele, vaat nii on lood.
Ainus võimalus meie rahval ellu jääda on EL-st välja astuda. Ei maksa unustada, et referendumil hääletas üle 30% rahvast (hoolimata massiivsest EL-u pooldavast propagandast ja suurtest rahadest mis inimeste ajupesuks kulutati) Euroopa Liitu astumise vastu.
Veel asjakohast:
Poliitkorrektne sundtolerants – marksismi tänapäevastatud versioon
Elas 1889-1979. aastal juudi päritolu filosoof H. Marcuse. Ta oli marksist, kuid erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast K. Marxist ei pidanud tema revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid, igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitakse lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.
Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance,” kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse nö lööki. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistid, immigrandid, peded, jne – taotluseid tuleb teatud piirideni soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli(sh protsentuaalset osa rahvastikus aga ka osa juhtivrollides) nende omas riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda.
Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus” marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.
Samat efekti omab ka poliitkorrektsus, kus sa pead( Mingit avalikku arutelu neil teemadel lihtsalt pole! )olema tolerantne, isegi nii tolerantne, et kõik mis nende dogmadega ei haaku, tuleb ründeobjektiks muuta. Poliitkorrektsus on võimutsev suund Euroopa Liidus, mille seadustik üha rohkem mitte sarnane, vaid identne NSVLi rahvaid alla suruvatele seadustele, kuid mis surub jõuga(mingit alternatiivi lihtsalt ei antagi!) peale ebanormaalsete vähemuste soove, millisest eesmärgist ka Marcuse kõneles.
Bild kirjutab: „Euroopa komisjon plaanib luua uue asüüliõiguse – liiduvalitus kardab juba saabuvat uut immigrantide lainet.“
Uue õiguse kohaselt kavatsetakse lennujaamades kaotada illegaalide kinnipidamise õigus. Nii ei ole enam võimalik transporditsoonides illegaalseid immigrante kinni hoida ja neid järgmise lennukiga tagasi saata. Soovitakse ka laiendada ka asüülitaotlemise aega. Praegust kuut kuud soovitakse pikendada 12 kuu peale. Immigrantidel peab olema õiguse täiendavateks lisauuringuteks. Sisse soovitakse viia ka õdede-vendade EL-i elama asumise õigus. Senini kehtis see vaid abikaasadele ja lastele. Sotsiaalabi saamises soovitakse luua võrdne olukord pärismaalastega. Pärast kuut kuud peab olema immigrandil piiranguteta ligipääs tööturule.
Sellised uudised ei ole üllatavad, sest juba 2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida 50 miljonit neegrit.
[...] Jaak Aaviksoo algse teksti leiab tema blogist: http://www.aaviksoo.ee/2010/10/19/eesti-elu-mottest/ [...]