TÄIESTI VÕIMALIK OLEKS KÕIK RIIGIMAANTEED TEHA TOLMUVABAKS 20 AASTAGA
Tallinnast Tartusse või ka Viimsisse sõites ei tule linnamehele pähegi mõte tolmavast maanteest. Veel vähem Kadriorust Toompeale sõites. Sadadesse küladesse üle Eesti aga ilma sellele mõtlemata ei pääse.
Kui sel sügisel Tallinnast ligi 300 kilomeetri kaugusel paiknevasse Saatsesse sõitsin, kattis kohale jõudes autot ratastest katuseni ulatuv porikiht. See, et nn Saatse saapa juures tuli kohalejõudmiseks ka enam kui kilomeetri ulatuses Venemaale põigata, on seejuures pisiasi.
Ei saanud muidu, kui uurisin koju jõudes, kas ka Saatse elanikud võiksid põhimõtteliselt koduväravani jõudvast asfalteest unistada.
Eestis on ligi 16500 kilomeetrit riigimaanteid ja neist 10200 on kattega teed. Eelseisvateks aastateks on riigimaanteede teehoiukava kohaselt kavandatud kruusateid katta umbes 75 kilomeetri ulatuses aastas. Nii läheks 80 aastat kuni kõik teed tolmuvabaks saaks, st enamik meist ei näeks seda päeva kunagi. Aga kas saaks ka 20 aastaga? Nii et kõik täna sündinud lapsed võiksid suureks kasvades tõdeda, et neil kodus on asfalttee sama loomulik kui linnas?
Tegelikult on võimalik. Kui katta igal aastal 300 kilomeetri jagu, siis oleks aastaks 2030 kõik seni tolmavad 6000 kilomeetrit asfaldi all. Kust raha võetakse? Sama kava kohaselt maksab 1 kilomeetri katmine umbes 1 miljon krooni. Seega on vaja 300 miljonit aastas. See on veidi alla 10% kogu riigimaanteede jaoks ette nähtud 3500 miljonist kroonist ja seda ei tohiks ülejõu käivalt palju olla. Tõsi, siis tuleks suurte ja vast Eesti jaoks liigagi uhkete viaduktidega teede arvelt veidi kokku hoida, aga see ongi ju poliitilise valiku küsimus. Kes kahtleb, võiks uurida kuidas see Lääne-Virumaal, kus tänaseks on vaid 1,6% teedest katteta, on juba õnnestunud. Ju on seal seda õiget arusaamist varemgi jagunud.
Alustama peaks selle tegevusega Valga-, Põlva- ja Võrumaalt, aga ka Viljandimaalt, kus enam kui pooled teed on katteta. Saatsest võiks alustada esmajärjekorras – oleks naabritelegi eeskujuks. Muidugi, meil on ka tolmavaid vallateid ja linnatänavaidki, aga ka need ei saa igavesti tolmama jääda.
Selle teha tahtmisega peaks kaasnema pidev teavitus, millega loodaks kõigile mõistetav taust äärmisest vajalikkusest. On äraleierdatud teema, kuidas Saksamaa on tänu oma “autobahnidele” saavutanud selle majanduse, mis tal nüüd on. Ja see planeering algas hoopis varem, kui tavamüüt seda esitab. Meil on liiklusfilosoofias kujundatud autojuhist justkui mingi vaenlasekuju. Seda nii looduskeskkonna, kui ühiskonna parima osa, jalakäijate, suhtes.
Vähe tahetakse anda aru kasvõi sellise küünilise väite, et kiirusületus aitab mõneti kaasa ka majanduskasvule, tõeterade olemasolule. Siin ei ole alati tegemist “rullnoklusega”, vaid ka igati põhjendatud käitumisega.
Minu senine jutt läheb justkui mööda algteemast, kohalike, keskmisest väiksema liikluskoormusega riigimaanteede tolmuvabaks muutmise vajalikkusest. Tegelikult on kõik kõigega seotud. Nimetatud teede tolmuvabaks ehitamine toob endaga kaasa ka täiendavat liiklusohutust ja veel lisaks paljudele autojuhtidele otsese rahalise kokkuhoiu. Liiklusohutuse selles mõttes, et must kate parandab nähtavust ja lisab eelduse liikluse hõrenemiseks ehk teisisõnu liikluskoormuse ühtlasemaks jagunemiseks. On avalik teadmine, et väga palju roolikeerajaid väldivad kruusateid ja teevad selleks üsna suuri ümbersõite. Kuna kruusateed on tihti auklikud ja lõhuvad sellega masinaid ning ei lase ka sõita lubatud piirkiirusega, siis ollakse nõus kulutama rohkem kütusele ja siiski ka ajale.
Et ma ei jääks üldsõnaliseks, siis pean vajalikuks tuua konkreetsed näited oma kodukandist. Elan Riisipere aleviku satelliitkülas Madilas ja tean valgustada siinsest liikluskorraldusest. Riisiperest on võimalik võtta suund mitme suurema keskuse poole. Tallinna suund on tõesti üsna hea ja kui startida raudteejaama piirkonnast, siis ka Haapsalu suund. Nüüd aga kohalik omapära. Kui alustada sõitu Nissi kiriku ja sisuliselt Nissi valla keskuse juurest, siis ei valita mitte otseteed läbi Kivitammi, vaid tehakse traditsioonilöine ring läbi raudteejaama ümber oleva asumi. Sellega suurendatakse alevikusisest liikluskoormust ja – ohtlikkust. Lisaks sõidetakse paratamatult ühe otsana üle kolme kilomeetri rohkem. Ja seda Kivitammi kruusatee tõttu.
Veelgi kurioossem on aga sõidueelistus Nissi kiriku juurest Pärnu maanteele. Kui minna otse läbi Pajaka, siis kasutades kruusateed on vahemaa 10,5 km. Et jõuda puhta autoga Suvepealinna või ka läbi rapla “lõunaosariikidesse”, kasutatakse tihti teed läbi Laitse – Ruila – Kernu. Ring on 23 km pikem, kui otse sõites.
See on igapäevane praktika. Me ei tunne end tõeliste kodanikena, kes vastutavad oma riigi parema tuleviku pärast, kui me lepime selle olukorraga.
Jaak Aaviksoo tähelepanujuhtimine ja loodetavasti ka algatus on väga tervitatav ning asjakohane. Toetagem seda.
Täiesti võimalik oleks asi teostada 3 aasta jooksul.Oma väite aluseks toon projekti EstWIN, mille käigus sama aja jooksul loodetakse maaelu arendamise rahadega luua 300 erineva projekti raames üle 1400 erineva kaablilõigu, kogupikkusega 6640kilomeetrit.
Meie riigis on väike viga ainult selles, et suurem osa ajast kulutatakse igasugustele mõttetutele arutlustele, samal ajal , kui aeg kulub omasoodu.
Et arengut oleks ka lootust märgata, on vaja eelkõige julgeid inimesi, kes oleksid otsustusvõimelised.
[...] Kogu teksti saab lugeda siia klikkides. [...]
alustaks ikkagi varblastest!
varblane on ju äärmiselt ohtlik kahjur…
p.s. kas “vabandussammas” on juba korras, vä?