Neljapäevases Päevalehes hoiatas poliitikatoimetaja meid sõjaväelise diktatuuri eest, mille ajendiks oli Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa Kaitseväe 92.aastapäeva kõne. Laaneotsa sõnul vajab rahvas psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja vaenulikule propagandale. „Vastase ja igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut,” ütles kindralleitnant Laaneots.”

Vaevalt, et keegi tõsimeelne näeks Eestis sõjaväelise riigipöörde ohtu, küll aga oleks hea mõista, et ka meie riik ja rahvas vajavad psühholoogilist kaitset väliste ohtude eest samamoodi, nagu seda on ammu mõistnud meie liitlased.

Selle asemel aga põrutatakse: “Demokraatlikus õigusriigis, mis räägib endast kui Euroopa Liidu ja NATO riikide jagatud väärtuste eest seisjast, pole kindralil kohta ähvardada ja kärkida kodanikuvabadusi puudutavatel teemadel. Laaneotsa sõnad käivad aga otseselt sõna- ja arvamusvabaduse pihta. See on kohatu, maitsetu, taktitu, õõvastav.”

Eesti keeli öeldes: “Lõuad pidada ja edasi teenida!” Ja seda kõike “sõna- ja arvamusvabaduse kaitseks!”

Niisugune vastuoluline on see sõnavabaduse asi – tuleb välja, et see võib ka lihtsalt üle jõu ja mõistuse käia.

Me põhiseadus näeb eesmärgina rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Ometi paljude arvates sellest ei piisa. Ilusti sõnastas selle enama ihkamise noor ettevõtja ja juhtimistreener Hede Kerstin Luik : „ … lastele sellest ei piisa, ma näen oma laste, vanem tütar on 18, nooremad kolm ja viis, et nende jaoks eesti ja inglise keel, vahet ei ole, nad suhtlevad, ja nende jaoks ei ole ka piire.“ Ja edasi: „Meil on vaja rohkemat ja see ongi mu küsimus.“

Vaja on rohkemat kui Eesti püsimine! Mis see võiks siis olla?

Eesti püsimine ei saa ju tähendada selle konserveerimist, mis on. Iga elusorganism – ja riik seda kindlasti on – püsib vaid muutudes. Ka Eesti ajalugu on selle teesi ilusaks tõestuseks. Isegi siis, kui vaid viimast paari aastakümmet silmas pidada. Selline kohanemissuutlik püsimine olevat hea („ma ei vaidle sellele vastu“, ütles Hede), ent midagi peaks justkui veel olema! Öeldakse: „Meil olid eesmärgid – NATO ja Euroopa Liit – nüüd ei ole midagi.“ Öeldakse: „Jõuame viie rikkama riigi hulka“ ja enamusele see ei sobi või sellest ei piisa. Öeldakse: „Euro“, ja ikka vähe. Küsin: „Kas need on kunagi olnud tõelised eesmärgid? Või pelgalt vahendid selleks, et olla. Olla konkurentsivõimeline, st ellu jääda.“

Kardan natuke ka seda piiride kadumise juttu. Mis juhtub, kui kaob piir Eesti ja mitte-Eesti vahelt? Kuidas peaks siis keegi leidma tee koju, kui seda eneseteadvuse piiri enam polegi? Malaisia, Argentiina ja Pihkva on siis olemuslikult samaväärsed Eestiga. Kui Eesti oleks kõige rikkam, kas siis oleks parem? Alul vist jah, aga kui homme oleks Kuuba rikkam? Või peaks olema hoopis kõige ilusam?

Oleme noor rahvas ja veel noorem riik. Noortel on ikka soov olla ja saada enamakski kui ollakse ja see on tore. Teisalt, eks see väärika eneseteadvuse kujunemine võta ka aega. Mõtlema paneb vaid üks asi: laulsime omal ajal ikke all ägades, et „eestlane olla on uhke ja hää“. Nüüd, iseseisva rahva ja riigina tundub aga sellest väheseks jäävat. Tea, kas tuleb kelleltki targemalt minna kestmiseks nõu küsima. Ja mis siis sellest iseolemisest järele jääb.

Kõik erakonnad on mõistnud tööpuuduse vähendamise olulisust ja kavandanud samme selle vähendamiseks. Samuti on mõistetav, et kavandatavad sammud on kantud erakondade ilmavaatelistest arusaamadest ja majanduspoliitilistest ettekujutustest.

On võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab töökohtade loomise seadus; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tööpakkumise suurendamine avalikus sektoris; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tühisõnaline lubadus luua 100 tuhat töökohta; on võimalik arvata, et riik ei saagi tööpuudusega midagi ette võtta ja see on ettevõtjate asi.

On võimalik arvata, et tööpuudust ei saa ravida populismiga.

Ometi saab ja peab avalik võim midagi ette võtma. Et see midagi ka tulemusi annaks, peame esmalt mõistma mis ja miks on meie tööhõivega juhtunud.

1989.aastal oli Eestis 840 tuhat töökohta, mõttetu töö koondamine jättis aastaks 2000 alles 570 tuhat töökohta. Selleks ajaks moodustas meie rahvuslik tulu umbes 50% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Majanduskasvu tipul 2007. aasta lõpul oli meil 650 tuhat töökohta ja rikkuselt olime jõudmas 75%-ni EL keskmisest. See kasv oli peamiselt seotud odavate tootmisisendite, soodsalt saada olevate ettevõtete müügi ja sellest ajendatud majandussidemete tihenemisega, mida täiendas usalduse kasvuga kohale voolanud ja kohalikku tarbimisnälga rahuldanud laenuraha. Tänaseks oleme kaotanud 20% toonasest rikkuse tasemest – tööhõive on kahanenud 100 tuhande võrra ehk 15% ja tootlikkus 5%. Eesti (ja Läti-Leedu) jaoks ei olnud masu vaid üleilmsest finants- ja usalduskriisist tingitud tagasilöök, vaid lisaks ka tarbimismulli lõhkemisega tähistatud arengufaasi lõpp. Peame mõistma, et tänaselt 60% tasemelt EL keskmiseni jõudmiseks ei piisa enam odavatest tootmissisenditest ega odavama hinnaga konkureerimisest allhanketurgudel – vaja on sisulist tootlikkuse kasvu, mis on saavutatav vaid läbi tootearenduse ja kvaliteedikonkurentsi lõpptarbijaturul. Just seal on peidus ka oodatud töökohad.

On oluline teada, et 100 tuhat töökohta ei kadunud ühtlaselt kõigil tegevusaladel – 80% kaost ehk üle 40 tuhande töökoha kadus ehitussektorist ja ligi 40 tuhat töötlevast tööstusest, mis kokku annavad napi veerandi Eesti tööhõivest. Ülejäänud tegevusaladest pea pooltel tööhõive isegi kasvas, hariduses tervelt 10% ehk lisandus 5700 uut töökohta, samuti mujal avalikus sektoris, kus koondamistele eelistati palgakärpeid, aga ka kutse-, teadus- ja tehnikaaladel. On selge, et kadunud ehitussektori töökohad ei tule enam kunagi tagasi ja probleemiks võib kujuneda pigem jätkuv töökohtade kadu arvestades eurotoetuste eeldatavat kahanemist peale 2013. aastat. Samas leiab leiavad eksperdid üsna üksmeelselt, et tööhõive ja majanduskasvu võtmevaldkonnaks kujuneb vältimatult ekspordisuutlik töötlev tööstus – kui suudame riigi, ettevõtjate ja töövõtjate ühistegevuses kasvatada selle sektori konkurentsivõimet, oleme võimelised ka tööpuudusega toime tulema. See aga eeldab omakorda olulisi muutusi rahvusliku majanduse struktuuris. Selle väite paikapidavust on kinnitanud meie viimaste aastate areng, kus vaatamata pidevalt kõlavatele üleskutsetele pole tegelikku nihet aset leidnud ja seda isegi masule vaatamata.

Majandusstruktuuri muutused soovitud suunas ja mõistliku aja jooksul ei sünni kindlasti isevooluliselt ehk nö vabaturul, muutuste eelduseks on selged eelistusotsuseid ja majanduspoliitilisi valikuid riigi tasemel. Väikese riigina ei suuda me arendada kõiki suundi võrdselt – vajalik on nii era- kui avaliku sektori vahendite koordineeritud suunamine eelkõige suurema kasvupotentsiaaliga sektorite, veel parem klastrite toetamisele, sh proaktiivse välisinvesteeringupoliitika kasutamisega.

Tööturu arenguloogika viitab ka sellele, et eelseisvatel aastatel on ettevõtjate peamine huvi suunatud tööviljakuse kasvule, mitte uute töötajate palkamisele. See on ka töötajate huvi, sest ilma tööviljakuse kasvuta ei kasva ka palk. Eelnev raskendab uute töökohtade loomist – neid on alust loota eelkõige uutes, ekspordile orienteeritud ettevõtetes, mis omakorda esitab palju kõrgemaid nõudmisi ka töötajate kvalifikatsioonile. Siit jõuamegi peamise kasvufaktorini – see on haridus. Masu ja sellega kaasnenud tööpuuduse kasvu vahest ainus positiivne tulem on olnud hädatarvilise surve tekkimine meie (kutse)haridussüsteemile. Esimest korda on tunda, et tööturul on tekkimas tegelik kvaliteedinõudlus, esialgu küll veel vaid kutse- ja rakenduskõrgkoolide osas, ent pea loodetavasti ka kõrghariduses. Vast siis saab nii õppureile kui haridusasutustele selgeks, et Eesti suurune riik ei saa pakkuda korralikku (kõrg)haridust 750-l erialal ja 32-s kõrgkoolis. Tegelike muutuste tekitamiseks tööturul, ettevõtjate investeeringuhuvi toetamiseks ja majanduse edendamiseks vajame valitud võtmevaldkondades 3-5 aastase ajahorisondiga, tööandjaid, õppeasutusi ja õppureid kooskõlaliselt kaasavaid hariduse integreeritud sihtprogramme.

Eesti tööhõive senine areng näitab, et tööhõive jätkusuutlik kasv võib soodsatel tingimustel ulatuda 1-2%-ni ehk siis 5-10 tuhande inimeseni aastas. Siit järeldus, et tööpuuduse kiiret kahanemist pole loota ja ka selle tempo saavutamine eeldab sihikindlat tööd, sh asjakohast riiklikku poliitikat. Realistlik poliitiline eesmärk oleks igal aastal 10.000 uut töökohta.

Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu.

Samas märgiksin ühe arvestatava tööhõive sihiteadliku kasvatamise näitena Eesti Energia kava asuda originaalse tehnoloogia abil põlevkivist kütust tootma, sidudes selle ühtlasi vastava tehnoloogia arendamise ja ekspordiga. Äriplaani kohaselt on seeläbi reaalne 5000 uue töökoha loomine. Niisuguste eeldatavalt olulise eraettevõtjate osakaaluga tehnoloogiaprojektide kaalutletud käivitamise kaudu on meil loota nii majanduskasvu kui ka tööpuuduse taandumist. Avaliku sektori tööhõive kasvatamine aga kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Seetõttu ei ole erakond oma liikmete eraasi ega eraomandus, vaid avalik asi ja rahvuslik (kultuuri)vara, mille eest tuleb meil kõigil ühiselt hoolt kanda. Ka siis, kui vaid iga neljas meist usaldab erakondi. Ka siis, kui iga neljas valib protestiks partokraatia vastu Indrek Tarandit või iga kolmas jätab üldse valimata. Õigemini eriti siis, sest keegi teine meid poliitilise kultuuri edendamises aidata ei saa ja nagu on tabavalt öelnud Rein Taagepera „Ka parim valimissüsteem ei suuda päästa rahvast tema enda käest.“.

Erakondade eest hoolt kandmine on eelkõige erakonna liikmete kätes. Nemad osalevad erakonna tegevuses, nemad valivad oma juhtorganid osakondades, piirkondades ja lõpuks riigi tasemel. Juhtorganite – esimeeste, juhatuste ja volikogude käes on omakorda võim kujundada erakonna poliitikaid ja nimetada erakonna kandidaadid valimistele. Kuidas see kõik toimub, määrab erakonna põhikiri, aga veelgi olulisemal määral sisekultuur. See sisekultuur kiirgub erakonna tegevuse kaudu kogu ühiskonda ja just selle kiirguse põhjal kujunebki ühiskonnas arvamus erakondadest. Kahjuks ei ole see arvamus kõige parem, kusjuures kohati jagavad tekkinud usaldamatust ka erakondade lihtliikmed, kes ei taju piisavat osalust erakondlike otsuste kujunemise protsessis.

Mida ette võtta? Igasuguse usalduse kasvatamise eelduseks on suurem avatus, mis toimub läbi suhtluse. Pean meie demokraatia kasvatamise üheks olulisemaks sammuks erakondades toimuva laiemat käsitlemist ühiskonnas, mis saab sündida ühelt poolt läbi erakondade endi suurema valmisoleku oma toimimist selgitada, aga veelgi enam läbi avalikkuse, eelkõige ajakirjanduse, suurema huvi erakondades toimuva vastu. Sel teel on loodetavasti võimalik pikemas perspektiivis kasvatada ka erakondade liikmete koguarvu, mis on meil ohtlikult madal, ulatudes napilt 4%-ni elanikkonnast. Kui arvestada, et vaid umbes 10% liikmetest osaleb aktiivselt erakondade tegevuses, kasvõi kord kahe aasta jooksul üldkogudel, siis näeme kui kitsas on erakondade tegelik kandepind ühiskonnas ja sellega kaasnev risk võimu koondumiseks erinevate erakondade väikesearvuliste juhtorganite kätte. Erakondade kandepinna ja toetajaskonna aktiivne laiendamine on kindlasti nii erakondade kui ka kogu ühiskonna huvides.

Erakondade üldkogude toimumine on kindlasti hea võimalus pöörata laiemat tähelepanu erakondades toimuva vastu. Oleks hea, kui see ei piirduks vaid juhtorganite valimiste (spekulatiivse) kajastamisega, vaid leitaks võimalus pöörata sisulist tähelepanu ka üldkogudega loomuldasa kaasnevatele poliitilistele nihetele.

Mul on hea meel, et IRL on enne oma Suurkogu toimumist 31.jaanuaril valmis oma poliitilisi valikuid ja seisukohti veidi laiemalt tutvustama, kartmata ka teatud erimeelsuste avalikku käsitlust. Lõpuks võidavad sellest kõik.

Jüri Pihl võiks ja saaks olla tugev täiendus sellesse üritusse ja meeskonda.

Täna me kõik teame, mis juhtus – SDE esimehe kohati mõistetav isiklik emotsioon väljus kontrolli alt ja realiseerus rahvuslikku julgeolekut ja usaldusväärsust kahjustava sammuna. Selles hinnangus oleme suhteliselt ühtsed.

Avalikkus, sealhulgas erakondlik arvamusliidrite seltskond, ootas seejärel ühtaegu nii strateegilist kui taktikalist lahendust pakkuvat otsust edasiminekuks, mida pidi pakkuma äsja toimunud erakonna juhatuse istung. Tulemus on ümmargune ja mage null! Rumalaim on on abitu katse teha kogu probleemi eest vastutavaks justiitsminister.

Meeskonnamängudes võetakse jõu kaotanud või endast väljunud mehed pingile. Jõu, eneseusalduse ja enesekindluse taastamiseks. See ei ole fataalne personaalne hinnang, vaid treeneri taktikaline käik. Jääb mulje, et SDE treener – erakonna eliit – on mängu juhtimisest loobunud. Quo Vadis?

Mul on südamest kahju nii hea siseministri kui ka pikaajalist usaldust pälvinud hooliva erakonna mainest. Selgrootus ja selge silmavaate puudumine kahjustavad alati nii sõpru kui liitlasi, asjaosalistest endist rääkimata.