Jaak Aaviksoo ajaveeb » Riigikaitse

NATO ohud on ka Eesti ohud

Jaak Aaviksoo — Sun, 23 May 2010 17:12:19 +0000

Äsja lõppenud kaitseväe õppused Kevadtorm 2010 andsid hea ülevaate meie kaitsevõime arengust – nii ajateenijate väljaõppe tasemest kui ka kaadrikaitseväelaste, ajateenijate ning kaitseliitlaste koostööst ning staapide juhtimisoskustest. Meil on põhjust tänada kõiki tehtud töö eest. Heameel oli tõdeda ka kohaliku elanikkonna toetust ja mõistvat suhtumist õppustega kaasnevatesse ebamugavustesse. Oli tunda, et see on Eesti Kaitsevägi! Eesti Kaitsevägi moodustab osakese NATO kollektiivkaitsevõimest. Eelmisel esmaspäeval avaldas NATO peasekretär Anders Fogh Rassmussen nn tarkade raporti, mis peaks sillutama teed NATO uue strateegilise kontseptsiooni sünnile NATO tippkohtumisel selle aasta novembris. Raportis rõhutatakse korduvalt, et alliansi keskseks ülesandeks on tagada – poliitiliste ja sõjaliste vahenditega – kõigi oma liikmete vabadus ja julgeolek, kusjuures julgeolek on jagamatu – rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. See keskne põhimõte on taganud rahu alliansi liikmeile enam kui 60 aastat ning olnud olulisimaks julgeolekutagajaks kogu ilmasõjajärgsele Euroopale. See põhimõte on olulisimaks julgeolekutagatiseks ka Eestile.

Suutlikkus julgeolekut tagada seisneb suutlikkuses toime tulla kõikvõimalike ohtudega ja kasvatada heidutusvõimet võimaliku konflikti vältimiseks. Muutuvas maailmas muutuvad ka ohud. Meie ajalooline ja hiliskaasaegne kogemus ei luba eirata otsese sõjalise agressiooni ohtu. On julgustav tõdeda, et seda ohuhinnangut kogu NATO-t silmas pidades jagatakse ka raportis: „Konventsionaalne sõjaline agressioon alliansi või tema liikme vastu on vähetõenäoline, kuid seda võimalust ei saa ignoreerida.“ On hea ja kindlustunnet sisendav, et selle ohuga usaldusväärseks toimetulekuks nähakse ette lisaks üldisele võimearendusele ka sihtsunitlusega kaitseplaneerimist, vastavaid õppusi, vägedevalmisolekut ja usaldusväärset logistikat.

Samas sedastab raport eelseisva kümnendi kõige tõenäolisemate ohtudena raketirünnakuid (tuuma- või tavalise lõhkepeaga), terroristlike grupeeringute rünnakuid ja erineva raskusastmega küberrünnakuid. Kui küberründed välja arvata, oleme Eestis nende julgeolekuohtude tajumisel ebakindlad. Samas teame, millist hävingut külvasid lennukiründed USA-s või rongiründed Londonis ja Madridis. Need, meie liitlaste valusate kogemuste pinnalt tunnetatud ohud on ka meie ohud ja meie vastutus. Samuti, nagu raportis riski kujutavate ohtudena kirjeldatud energiatarnete ja meresõiduteede turvalisus, globaalsed kliimamuutused ja finantskriisid. Sestap peame nägema ka meie kaitseväelasi valmistumas nende ohtude tõrjeks ja vajadusel ka nende vastu võitlemas seal, kus see meie ja meie liitlaste huvidele vastavalt tarviliseks osutub.

Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu – ühe liitlase oht on kõigi liitlaste oht. Sellepärast olgem jätkuvalt valmis osalema koos oma liitlastega erinevatel missioonidel – Afganistanis ja Kosovos, aga ka Lähis-Idas ja Somaalia rannikul – vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

Minu käest on korduvalt küsitud: „Kas meile tullakse appi?“. „Loomulikult,“ olen vastanud, „niisama loomulikult kui meiegi appi läheme oma liitlastele.“

Uus julgeolekugarantii Eestile?

Jaak Aaviksoo — Sun, 06 Dec 2009 15:19:32 +0000

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle. Äsja Brüsselis Rootsi kolleegi Sten Tolgforsi eesistumisel lõppenud kaitseministrite kokkusaamine oli sellest tulenevalt tavatult elav – õhus oli küsimus kuidas mõista uue lepingu artiklit 42 lõige 7, mis sõnastab: “Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega …”. Olgu võrdluseks Washingtoni (NATO) lepingu artikkel 5, mis kõlab: “… relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist … rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist …” Ühelt ehk Euroopa Liidu poolt siis ”kohustus anda abi kõigi käsutuses olevate vahenditega” ja teiselt ehk NATO poolt ”asub abistama, rakendades vajalikuks peetavaid abinõusid.”
”Kõik vahendid” on muidugi vägevamad kui ”vajalikuks peetavad abinõud” ja seega on formaalsel lugemisel on ”EL julgeolekugarantii” tugevamgi kui NATO poolt pakutav, ent tegelikkuses sõltub pea kõik sõnade katteks olevast poliitilisest, sõjalisest ja psühholoogilisest valmisolekust ja suutlikkusest. Selle koha pealt on 60-aastase ajalooga NATO-l muidugi pikk edumaa.
Seepärast ei huvitunud Brüsselis kogunenud kaitseministrid mitte niivõrd tekstis sisalduvatest sõnadest, vaid nende võimalikust ja tegelikust tähendusest nii tänases poliitilises retoorikas kui ka kujuteldaval kriitilisel hetkel ja seda nii õiguste kui ka kohustuste võtmes. Lihtsasti küsides: “Kas Soome ja Rootsi tulevad appi, kui Sinimägedes on vaja vastu panna?”, või siis: “Kuidas toetab Eesti Küprost kui vaherahujoonel tulistamiseks läheb?”. Vastus ei ole veel ühemõtteline kummalgi juhul, ent arutelul valitsenud õhustiku põhjal otsustades on Lissaboni lepingu järgne üle-Euroopaline solidaarsustunne süvenenud ning ühise ja jagatud julgeoleku teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ma arvan, et see on hea, isegi väga hea.
Eelnevaga haakuvalt oleme avalikkuses peaaegu märkamata jätnud Lissaboni lepinguga parallelselt toimunud nihke Rootsi traditsioonilises neutraliteedipoliitikas – Riksdagi otsusel ei ole Rootsi enam ükskõikne (neutraalne?) oma naabrite suhtes toimunud agressiooni suhtes. See puudutab muidugi ka meid, aga ka Islandit ja Norrat. Ja eriti Soomet, kui Talvesõja kogemusest lähtuda. See on hoopis midagi muud kui Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas. Aga see tähendab ka eestlasi Gröönimaa kaitsel ja Arktika jääl kui vaja. Ja Karjala kannaksel. Kui sinna minnakse iseenesestmõistetavalt koos – Saksast Itaalia, Küprose ja Eestini siis on ju tõesti tore. Aga see võib olla ka illusioon. Ja otsustavad, uskuge või mitte, tegelikult Euroopa riikide rahvad, sest nende hoiakud ja arusaamad juhivad demokraatlikke parlamente ja valitsusi otsuste langetamisel. Siit järeldub, et ilma rahva tegeliku toetuseta üle-Euroopalisele julgeolekusolidaarsusele ei saa paragrahv 42(7)-st asja.
Küsigem siis kogu Euroopas ja ka Eestis, kas rahvas teab kõigest sellest? Kardan, et mitte, või vähemasti mitte piisavalt. Igastahes oleks tore, kui me vähemasti alustaksime nende teemade üle arutelu. Kui eurooplased me oleme siin Eestis, et pikalt mõtlemata ja ”kõigi käsutuses olevate vahenditega” minna vastu kurjale kaugel kodumaast? Kui vaja, peame minema kui üks mees ja see on mõeldav vaid eelneva avaliku ja kõikehõlmava arutelu ning parlamentaarse kokkuleppe alusel. See võib tunduda lihtne, ent teades ühiskonna hoiakuid kasvõi ÜRO üksmeelsel otsusel ja NATO liitlassuhetel põhineva Afganistani missiooni suhtes, ei tohiks vajadust igakülgse arutelu järele alahinnata.
President Nicolas Sarkozy, otsustades Prantsusmaa tagasipöördumise NATO sõjalisse struktuuri, lennutas õhku idee kaitse-Euroopast – L’Europe de la Defence. Õhus on olnud 6-liikmeline tuumik – Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ja Poola. Tore, aga meie? Lissaboni lepingu raames on selleks tarbeks loodud uus kaitsekoostöö instrument – alaline struktureeritud koostöö (iseenesest jube euro-spiik!), mille sisu, eelkõige koostööseltskonna valikukriteeriumid, on seni ebaselged. Tulen Brüsselist heas mõistmises, et ühenduse liikmelisusel on eelkõige pühendumise ja poliitilise tahte, mitte kvantitatiivse vägevuse dimensioon – nii vähemasti väljendus mu kolleeg, Prantsuse kaitseminister Hervé Morin. Eks aeg näita, mis tempoga edasi liikuma hakatakse. Paljugi eelseisvast arengust ripub ära äsja ametisse määratud välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni isikust ja lähenemistest ning tema suutlikkusest Lissaboni lepingu ühise välis- ja julgeolekupoliitika punktid sisuga täita. Ka Eestis on vaja kujundada oma seisukoht ja seda mitte ainult välis- ja kaitseministeeriumi ning Riigikogu komisjonide kabinettides, vaid avaramas rahvuslikus arutelus.
Eesti meedias on Lissaboni lepingu jõustumise mõju ja tähendust seostatud eelkõige kahe kõrge ameti täitmisega. Arvestades nn kompromisskandidaatide leidmisega nendele kohtadele, on peetud tulemust kesiseks ja mittemidagiütlevaks. Euroopa tippu valiti ”mittekedagi, kellel on mittevõim”, sõnab kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes. Arvan, et selline arusaamine on rumalalt ja lubamatult pealiskaudne. Muidugi ei ole Euroopa aastal 2009 valmis hakkama Euroopa Ühendriikideks, kelle eesotsas oleks president, ”kellele Obama saaks helistada”. Mitte ainult Pariis, London ja Berliin ei ole selleks valmis, vaid ka Tallinn. Asju tuleb vaadata perspektiivis ja tagasivaatest õppides võime kindlalt öelda, et Euroopa liigub Lissaboni leppe abil edasi, ka meile olulises riigikaitsevallas. Lepingu artikkel 42 lõige 2 sõnastab: ”Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika hõlmab liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist. See viib ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi ühehäälselt otsustab….”. Ühiskaitse on vaid ühe sammu kaugusel Euroopa armeest, millise paljusid jahmatamapaneva ideega itaallased hiljuti välja tulid.
Eelnevast tulenevalt pole meil vaja ülearu targutada selle üle, kui vägev või väeti on mingi amet või selle täitja, vaid keskenduda Lissaboni lepinguga loodud riigikaitseliste võimaluste täitmisele reaalse sisuga. Alustada tuleks Eesti huvidest lähtuva rahvusliku positsiooni kujundamisest peamistes küsimustes. Igal juhul tuleb tugevnevat üle-Euroopalist julgeoleku- ja kaitsealast koostööd tervitada. See loob suurepäraseid võimalusi ka Põhja-Euroopas, kus senine 8 riigi kaitsekoostöö nn NB8 formaadis saab uue arenguimpulsi, mille kaugemaks eesmärgiks oleks Islandit-Norrat-Rootsit-Taanit-Soomet-Eestit-Lätit-Leedus katva julgeolekuruumi kujundamine NATO ja EL ühises kaitseraamistikus.
Euroopas on rohkem Euroopat, seega ka Eestis. Rohkem Euroopat on rohkem julgeolekut.

Miks me võitleme Afganistanis?

Jaak Aaviksoo — Thu, 29 Oct 2009 01:06:50 +0000

Äsja saatsin Riigikogu poole teele taotluse pikendada Eesti kuni 170-liikmelise väekontingendi mandaati Afganistanis kuni 2010. aasta lõpuni. Brigaadikindral reservis Urmas Roosimägi seadis teisipäevases Postimehes Eesti osalemise Afganistani missioonis aga põhimõtteliselt küsimärgi alla. Mida vastata?

Miks on Afganistanis relvakonflikt, mis annab kindlasti välja sõja mõõdu? Sest pärast nõukogude vägede lahkumist Talibani poolt vallutatud Afganistan oli kujunenud ohuks mitte ainult oma kodanikele vaid ka teistele riikidele. Sisemaine fundamentalistlik terrorirežiim leidis liitlase Al-Qaida näol, milline koostöö päädis kaksiktornide ründega 11.septembril 2001.a. Järgnesid terroriaktid Londonis ja Madridis. See ei olnud maailma avalikkusele vastuvõetav. Esmakordselt rakendus NATO lepingu artikkel 5, mis käsitleb rünnet ühe liitlase vastu ründena kõigi liitlaste vastu. Talibani režiimi kokkuvarisemine oli kiire, sel puudus rahva (loe: erinevate hõimude) tegelik toetus, ÜRO egiidi all loodi Afganistani uus hõimuülene valitsus Hamid Karzai juhtimisel ning anti NATO-le mandaat toetada julgeoleku kindlustamist Afganistanis. ISAF – NATO Afganistani missiooni nimetus – tähendab Rahvusvahelisi Julgeolekutoetusjõude.

Selle missiooni võrdlus Nõukogude Liidu ühepoolse agressiooniga on arrogantne nagu ka ettekujutus, et sõda peetakse transpordikoridoride pärast. Tõsi, pikaleveninud konflikti käigus on liitlased ümber hinnanud missiooni eesmärki – me ei räägi mitte demokraatia ülesehitamisest, vaid Afganistani valitsuse toetamisest seni, kuni saame olla kindlad, et Afganistan ei kujuta enam ohtu ei oma kodanikele ega teistele riikidele. See on julgeolekumissiooni siht, ent rahvusvahelise avalikkuse laiemates huvides on Afganistani sotsiaal-majanduslikule edenemise toetamine, mis pikemas perspektiivis aitaks kaasa ka demokraatia süvenemisele. Afganistanis tegutsevad lisaks 43-le riigile NATO egiidi all ka ÜRO, Euroopa Liit ja paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid. Afganistan on kogu maailma mure.

Miks on viie tuhande kilomeetri kaugusel asuva väikese Eesti sõdurid Afganistanis? Aga sellepärast, et oleme ÜRO ja NATO vastutustundlik liige, sellepärast, et maailma julgeolek on jagamatu, sellepärast, et meil ei ole ükskõik terrori all kannatanud rahva saatusest, sellepärast, et usume liitlassuhetesse ka siis kui meil endil võiks abi vaja minna.

Miks on meid seal nii palju? Lisakompanii valimiste turvamiseks saadeti Afganistani, kuna meil oli NRF valmidusüksuse näol võimalik tulla vastu liitlaste palvele osaluse suurendamiseks ja kuna pidasime valimiste edukat toimumist oluliseks olukorra stabiliseerimisel. Meie eesmärgiks pole olnud ega saa olla suurima panustaja tiitel. Jätkusuutlik osalus 170 kaitseväelase näol on meile aga jõukohane ja otstarbekas, koosnedes ühest kompanii suurusest manööverüksusest ja mitmest spetsialiseerunud elemendist, millede missioonikogemus on samuti vajalik Eesti kaitseväe võimekuse kasvatamiseks. Selle panuse suurendamist pole kavas.

Miks oleme kuumimas piirkonnas – Helmandis? Oleme Lõunas koos USA, Ühendkuningriigi, Taani, Kanada, Austraalia, Hollandi ja Rumeenia vägedega, kohtume kaitseministrite tasemel kolm korda aastas. Meid seob ühine arusaamine selle sõjalise missiooni eesmärkidest ja nendeni jõudmise teedest. Tõsi, paljud liitlased panustavad nö rahulikemas piirkondades, paljud parlamendid on oma vägedele seadnud tegutsemispiiranguid, mitmed riigid ei panusta üldse lahingüksustega. See on riikide poliitiline valik. Rahvuslikud piirangud on suurimaks takistuseks NATO väekontingendi edukal kasutamisel, seisame selle eest, et rahvuslikud piirangud üldse kaotataks, ent see pole lihtne ülesanne. Ja veel, oleme Helmandis Ühendkuningriigi üksuse koosseisus. Oleks vastuvõtmatu, kui kurdaksime pingelise olukorra pärast, jätaksime oma võitluskaaslased maha ja otsiksime rahulikumat teenistuspaika. See on au küsimus. Muidugi, me ei ole tundetud oma kaotuste suhtes, nagu pole tundetud ka meie liitlased. Kui vaja ja pinge läheneb taluvuse piirile, leiame koos taktikalise lahenduse pinge maandamiseks.

Kaua me peame veel Afganistanis olema? Me ei pea seal olema, see on meie demokraatlik valik, ja mina loodan, et see missioon lõpeb nii pea kui võimalik. Realistina pean siiski lisama, et hetkeseisuga eesmärgiks seatud 400.000 mehelise Afganistani julgeolekujõu ülesehitamine võtab vähemat kolm aastat aega. Talibani selgroog peaks aga murduma enne ja selleks on lootust, eriti Pakistani suunalt, aga ka arvestades eeldatavat USA kontingendi suurendamist.

Kas NATO suudab Afganistani alistada, keegi pole ju suutnud? Afganistani pole kellelgi vaja alistada, Afganistan tuleb jalule aidata. Alistada tuleb Talibani fundamentalistlik ideoloogia ja vabastada selle all kannatajad nii Afganistanis kui raja taga, sh suur hulk hirmu sunnil neid teenivaid võitlejaid.

Kas Afganistanist saab demokraatlik riik? Enne kui Afganistanist saab demokraatlik riik, peaks tast saama riik. Riik, mis suudab tagada, et teisitimõtlejail ei lõigataks päid otsast, et kooli minevatele tüdrukutele ei visataks hapet näkku ja valimistel osalejatel ei raiutaks sõrmi maha. Riik, mis oleks usaldusväärseks partneriks nii oma rahvale kui rahvusvahelisele avalikkusele, mis tagaks elementaarse julgeoleku ning suudaks korraldada arenguabi jõudmise abivajajaini.

Maailma julgeolek on üha enam jagamatu. Kui me Afganistanis loobume, kas maailm muutuks turvalisemaks? Afganistani kõrval on murelapseks tõusnud Somaalia, kus riigivõim on äpardunud ja selle pinnalt tekkinud kõikelubatavus on kogu maailma seadnud silmitsi piraatlusega. Ka Sudaanis vohav vägivald paneb proovile maailma avalikkuse kannatuse. Keegi meist ei rõõmusta Afganistani konflikti venimise üle ja ju tuleb tunnistada, et maailma avalikkusel ei ole täna head ja kiiret lahendust. Ometi ei saa see olla ettekäändeks oma mugavatesse ja turvalistesse kodudesse tagasipöördumiseks – maailma lahendamata mured tulevad meile sinna järele ja nõuavad oma osa siis juba mitmekordselt sisse.