Oleme just koos teiste NATO kaitseministritega kinnitanud kava, mille raames valmib ka meie Ämari lennuväli. Vaatamata suurtele eelarvekärbetele on meie projekt pea ainus, mis pääseb kirvest täielikult, sest oleme püsinud ajagraafikus ja ka lubatud eelarve raames. See on hea.

Napil vaheajal tulevad Tallinnast fassaadiekspertiisi esialgsed tulemused – nurgaliistude kinnitussõlmi on vaja tugevdada. Sans Souci lubab viivitamatult saata oma inimesed garantiiremonti tegema. Mida veel peaks tegema?

Päevaleht palub 1000 tähemärgist kommentaari, millest tuleb loobuda – juba algab järgmine koosolek, ISAFi ülema kindral McCrystali ettekanne olukorrast Afganistanis.

Olukord seal on pingeline ja läheb veelgi kehvemaks enne, kui paranema hakkab. See on mulle lohutav sõnum.

Mitmes mõttes.

****

Peale sambakonkursi tulemuste kinnitamist langes vastutus projekti realiseerimise eest minule. Vaatamata asjaolule, et Kaitseministeeriumis juhitakse igal aastal ehitus- ja hankeprojekte hiiglaslikus, enam kui miljardikroonises mahus, oli kõigile selge, et sammas on teistsugune, eriline projekt – kõik tajusid pinget. Ka mina.

Küsisin endalt, kuidas peaks ma isiklikult sellesse projekti suhtuma – kas see peaks olema minu asi mitte ainult formaalse vastutuse mõttes, vaid ka isiklikumas poliitilises plaanis. Oli neid, kes ütlesid: ”Võta aktiivne roll, tee sellest enda sammas.”

Otsustasin teisiti,  kartsin, et rõhutatult poliitiline juhtimine süvendab veelgi ilmavaatelist polarisatsiooni ja teeb ühtlasi praktiliste asjade lahendamise keerukamaks. Ka sellepärast, et ei pidanud siis ega pea tänaseni mälestusmärkide rajamist kaitseministrite põhiülesandeks. Rääkimata isiklikust ambitsioonist.

Oli see oli viga, sest lõpuks on ikkagi sambast saanud või tehtud ”Aaviksoo suurprojekt”?. Kas vahetu juhtimine oleks parema tulemuse andnud kui ülesande alla delegeerimine? Mul ei ole ühest vastust tänaseni.

Projekti õnnestumise tähtsus oli muidugi selge, samuti nagu ebaõnnestumise riskidki. Mõtlesin pingsalt, kas ministeerium saab  hakkama? Pronkssõduri ümberpaigutamise tehniline teostus oli igatsugu piiranguid arvestades silmapaistev. Aga aastaid polnud ministeerium suutnud tähtajaliselt teostada paljusid investeeringuprojekte…

Tajusin ministeeriumis nn protsessikultuuri vohamist – pea igale tulemust puudutavale küsimusele kuulsin valvevastust: ”Me tegeleme.” Mul on asjadele põhimõtteliselt teistsuguse lähenemine –  kokkulepitud konkreetne tulemus selleks ettenähtud ressursiga. Tingimusteta, kuni pole teisiti kokku lepitud.

Ministeeriumis lähtuti peamiselt ja eelkõige põhimääruste järgsest ülesannete ja vastutuse jaotusest, mina surusin projektipõhist, konkreetsemat ja paindlikumat lähenemist.

Meil tekkis selge kultuurikonflikt!

Ma ei taha teha liiga. Tean ja pean lugu, et ministeerium oli viinud meid kõige nõudlikumate NATO standardite kohaselt alliansi liikmeks, aga see pole piisav. Saab paremini ja sammas oli üks konkreetne katsumus, mis eeldas ilmselgelt professionaalset projektijuhtimist.

Vastutus jäi põhimääruse järgselt kantsleri peale. Pakkusin, et võiks kogu ”suurprojekti” juhtimise nö sisse osta, mõeldes eelkõige Vabaduse Monumendi Sihtasutuse kui sambaidee peamise (valitsusvälise) toetaja peale. Teised ei uskunud selle idee mõistlikkusse.Neil oli õigus ja mul oli mõistust järele anda.

Minu mõte oli depolitiseerida kogu protsess, kantsler viitas kontrolli kaotamise riskidele ja seeläbi võimalusele veelgi suuremaks politiseerimiseks.  Leppisime kokku, et avalikkussuhete osas usaldame kodanikualgatust ja delegeerime selle Vabaduse Momunendi Sihtasutusele.

Arvan, et tegin siin strateegilise vea – lahutasin tehnilise teostuse (ja vastutuse selle eest) strateegilisest kommunikatsioonist. Kaitseministeerium muutus sellega tehniliseks asutuseks ja tema avalikkussuhete osakond sai mandaadi olla vaid tehnilise ülesande reaktiivne kommentaator. Ministeeriumi sees delegeeriti projekt omakorda peaspetsialisti tasemele. Olin end teinud kõrvaltvaatajaks, vaatamata antud korraldusele iganädalaselt asjade edenemisest infot saada.

2008. aastal oli minu poolt ministeeriumile sõnastatud prioriteetide hulgas kaks omavahel seotud ülesannet: püstitada sammas 28.novembriks ja välja arendada projektipõhine juhtimiskompetents. Mõlemad läksid raskelt, väga raskelt. Kantsler lahkus.

Tean, et täna on ministeerium suutlikum kui siis. Ka sambaprojekti juhtimine on kordades parem kui siis. Mida ma ei tea, on see, kas toonased, kohati pingestatud juhtimisotsused kahjustasid  lõpptulemust. Mul pole ühtegi formaalset etteheidet tehtud otsustele – kõik on justkui õige – aga kõik me teame, et lõpptulemus ei rahulda.

Keskne otsus selles ahelas oli tellida võiduautorite idee teostus võtmed kätte versioonis – projekteerimine, tootmine, paigaldamine ja käivitamine – Tšehhi firmalt Sans Souci.

Oli 2008.aasta algus. Täna oleme kõik palju targemad.

esmalt muidugi tänud vastamast. Jätkudebati jätaks teejoomise juurde, mille ajaks võiks minu poolest sobida järgmine neljapäev kell 18. Kohavaliku jätaks teie hooleks ja nagu öeldud, poleks mul midagi selle vastu kui see toimuks avalikus kohas.

Lugupidamisega
Jaak Aaviksoo

Minu lugu on kirjutatud kajastamaks minu „isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid … aitamaks mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks [Vabadussõja Võidusamba püstitamisel] olla teisiti.“

Daniel Vaariku postitus on aga teos – tõeline looming – mille ambitsioon aimub juba avaakordidest. Pealkiri – Tahte triumf mõistuse üle – on selgelt eesmärgistatud kollaaž, mis on oskuslikult laenanud nii klassikutelt, Leni Riefenstahlilt ja Francesco Goyalt, kui ka varasemast kohalikust debatist. Sissejuhatav illustratsioon – oponendi kujundlik märgistamine. Esimene paragrahv – „suurprojekti“ jõuliste epiteetidega sildistus, kus emotsiooni tugevdamiseks haaratakse „nõukogude relva“ järele. Edasine on ühe klassikalise propagandameetodi oskuslik teostus – kui saa ei saa tegeliku oponendi vastu, loo ise oponent, keda hävitada. Daniel Vaarik on mind korrektselt tsiteerinud üheksal korral, seejärel meelevaldselt (hea- või pahauskselt?) laiendanud minu väiteid ning seejärel purustanud emotsionaalselt iseenda konstrueeritud (kaitseminister) Jaak Aaviksoo ja tema maailma.

Laenates Daniel Vaariku stiililt tahaks öelda: „Halloo? Kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.“

Daniel Vaariku teose täieline analüüs läheks pikaks, sestap valin kommentaariks vaid selle 3.osa.

3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle  kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.

Minu poolt oli see tõesti ülestunnistus, sest just selle küsimuse esitasin endale komisjonis tööle asudes ja olen sellele oma blogi järgmises lauses andnud ka ausa vastuse. On tähendusrikas, et minu vastusele pole tähelepanu jagunud. Järeldada aga sellest retoorilisest küsimusest, et „kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris“ on parimal juhul meelevaldne. Füüsikuna on mul oma enda reputatsioon, mida mul pole ei soovi afišeerida ega häbeneda – „kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoniga“ on minu jaoks piinlik mõttearendus. Daniel Vaarik ongi loonud endale vastase – sümboliliselt mõttevõimetu ja edeva tehnokraadi, kes istuks parima meelega laboris, sest ei suuda ette näha organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ning võib kaitseministrina palju jama kokku keerata – keda avalikkuse kaasaelamise saatel asuda hävitama. Palju õnne!

***

Mõte juua tassike teed ei olnud paha mõte. Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid. Huvitav võiks meil olla ka seetõttu, et esindame ilmselt väga erinevaid mõttekultuure. Kui see heale oponendile sobima peaks, võiks mõnes avalikus kohas kokku saada – tundub, et meie mõttevahetus pakub, vähemasti internetiavarustes, laiematki huvi.

Pole võimalik, mõtlen esimese hooga. Seda on sada korda kontrollitud, ehitajad, eksperdid, ametnikud, jälle eksperdid. Klaaspaneel, 200 kilo, kas keegi sai viga? Vist ei, siis oleks öeldud. Hea seegi. See on esimene positiivne mõte.

Ma ei saa aru kuidas selline jama võimalik on.

Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.

****

Kui ma 5.aprillil 2007.a. kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud, seitsmendat korda. Mulle üle antud kaitseministri portfellis on Riigikogu  2005st pärit otsus püstitada Vabaduse väljakule Vabadussõja Võidu Sammas (VSVS). Otsuse poolt oli 50 Riigikogu liiget, 30 toetasid Vabaduse memoriaali rajamist võitu meenutava monumendi asemel.

Tol hetkel ei adunud veel üldse, kui jõuliselt hakkab seesama ilmavaateline vastasseis saatma samba püstitamist ja milliseid vorme see võtab. Ikka jälle meenub mulle  tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?” See ei olnud adresseeritud otse mulle. Vaikisin toona, mõeldes sellele kuidas ma koolipoisina vanaema juures suviti Vabadussõja ajalugu lugesin. Vastuse sõnastas tookord hoopis üks teine ekspert: “Vabadussõjata ei seisaks me siin.”

Niisiis oli mul Riigikogu otsus, et monument tuleb teha. Lisaks sellele oli mul ka koalitsioonilepe lubadusega avada VSVS Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks Tallinnas, Vabaduse väljakul. Rong liikus, eelmine reformi- ja keskerakonna valitsus oli juba 14.märtsil välja kuulutanud ideekonkursi ja moodustanud konkursikomisjoni – 4 kunstieksperti, 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister valitsusest ning koalitsiooni ja opositsiooni esindaja Riigikogust) ja 4 avalikkuse esindajat sh vabadusvõitlejad. Eelmine valitsus ütles ka, et sammas avatakse 28.novembril 2008.a. kui Vabadussõja algusest möödub 90. aastat.

Sain komisjonis Jürgen Ligi asendajaks. Tagantjärele on komisjoni koosseisu kallal palju õiendatud – enamik või suisa kõik võinuksid olla kunstiinimesed. Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik   konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop. Kas muu valik oleks parema tulemuse andnud ?

Konkursi tähtaeg oli 2.juuli – ministeeriumisse oli toodud 44 võistlustööd, palju enam kui loodetud. Kohe alul kerkis komisjonis pinnale sisuline vastuolu, mis oli kogu sellesse sambapüstitamise loosse sisse programmeeritud – ideekonkursi reeglid olid üles ehitatud riigihanke loogikale, et tagada igal juhul võidutöö väljaselgitamine ühemõttelise pingerea alusel ning asuda selle põhjal siis monumenti püstitama.. See oli vastuolus ideekonkursside tavapraktikaga, kus selgitatakse preemiasaajad ja valik realiseerimisele mineva projekti suhtes langetatakse hiljem. Valitsus oli otsustanud, et seitsmes katse Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ei saa katki jääda ja muutis sellega kõik asjaosalised lõpptulemusele kohustunuks. Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.

Ükski töö ei tekitanud üldist vaimustust, ometi möönsid asjatundjad, et esindatud oli võimalike autorite paremik. Ma ei tea. Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest. Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus. Häältega üheksa kolme vastu sai võidutööks Libertas Vabadusristiga samba tipus, teisele kohale jäänud kontseptuaalse töö Meie Inimesed ees. Pinge läks komisjonist ühiskonda.

Ma ei kahtle, et abstrakse tähendusega Vabaduse memoriaali konkursi võitnuks Meie Inimesed. Adusin toona ja olen täna täiesti kindel, et Vabadussõja Võidusambana jäänuks Meie Inimesed teostamata – liig suur oleks olnud kuhjunud ootuste ja pakutud lahenduse konflikt. Minu enda maitseeelistus oli hoopis üks kolmas töö. Ausalt öeldes poleks ma parema meelga selles komisjonis üldse olnud, selles mõttes meeldinuks mulle see kunstiinimeste komisjon küll. Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !

Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab ? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kasvõi umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav. Kõik sõltub erinevate riskide maandamise hinnast ja kõikvõimalike riskide vastu kindlustamine võib hinda kordades kasvatada. Nii ongi juhtunud. Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda. Lisaks joonistati esialgne piirnumber kohe asjaosaliste poolt nii ministeeriumis kui väljaspool, täis.

Ideekavand oli toorik. Sai palju kriitikat, suur osa õigustatult. Aga siit edasi oli VSVS püstitamise protsess eelkõige minu vastutusel. Sisulistes küsimustes otsustasime maksimaalselt usaldada autoreid, nad olid lisaks kõigele ka autoriõigustega kaetud. Arvan, et see oli õige, autorid olid avatud ja enamus küsitavustest sai lahenduse.

Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse. Kõige vastuolulisemaks kujunes muidugi Vabadusristi küsimus. See on ka kõige põhimõttelisem vastasseis, mida ma kardan, polegi võimalik lahendada. Ma püüdsin küll – kümned arupidamised erinevate huvigruppidega algasid konstruktiivselt, ent sumbusid « Vabadusrist sobib-ei sobi » vastasseisu. “Miks sa ei loobu siis sellest Vabadusristist?”, küsiti mu käest korduvalt. See olnuks sisuline loobumine võidutööst ja kogu ideest, kusjuures keegi polnud vaidlustanud ei konkursikomisjoni otsust ega ka selle alusel tehtud valitsuse otsust.

Sügavamas plaanis olnuks selline välisel survel loobumine aga sümboolse tähendusega – see oleks olnud Vabadusristi häbenemine ja mahasalgamine. See ei ole enam maitse ega ekspertarvamuse küsimus – see on ilmavaateline.

Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust. Kõik mida muuta sai – materjal, kujundus, tekstid, piirid, sümbolid sai ju autorite poolt parimas usus muudetud – oma ideest enesest nad aga loobuda ei saanud.

Septembriks oli teada, milline sammas lõpuks tuleb ja avamise tähtajani jäi 14 kuud. Ma ei teadnud siis veel, mis kõik ees seisab.

***

Olen ikka konverentsil. Kella kuue paiku tuleb suurem selgus – alla pole kukkunud mitte suur klaaspaneel vaid liist, olukord on kontrolli all, ajakirjandus ja osapooled on sündinuga kursis. Tehke kohe ekspertiis, oskan vaid Tallinnasse öelda. Veel üks jama, mõtlen.

***

Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida. Kummatigi on aga sammas ja kõik sellega seonduv kujunenud kordades olulisemaks kui osanuksin kunagi arvata. Üsna mu ametiaja alguses soovitas üks hea vaistuga sõber – pane see sambapüstitamise lugu kirja, saab huvitav olema. Ma ei võtnud ta nõu toona kuulda, ei uskunud. Nüüd on aeg vigade paranduseks.

Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti.