Eestis on praegu ilm toredalt talvine, sajab lund ja tuiskab. 2009. aasta lõpuni on jäänud veel loetud tunnid. Olen mõtlemas sellele, mida Teie nendel minutitel teete, kuidas vana aastat ära saadate? Kas teenistus annab aega mõelda rahus lahkuvale aastale või seisate silmitsi ohtudega relv käes? Igal juhul teadke, et oleme Teiega.

Kaitseministrina tunnen vastutust Teie käekäigu eest missioonil ja kinnitan, et peame meeles kõiki kaitseväelasi, kes täna seisavad Eesti ja meie liitlaste vabaduse eest kodumaast kaugel. Usun, et siinkohal liituvad minuga kõik meie riigijuhid, samuti kogu Eesti rahvas. Tahan rõhutada, et Te pole üksi, see pole Teie individuaalne riskivõtt, vaid kogu meie väikese riigi ülioluline panus turvalisuse tagamisse maailmas. Eeskätt on see Eesti rahva turvatunde tagamine! Eesti sõdurite töö rasketes ja ohtlikes tingimustes õlg-õla kõrval oma liitlastega on väikese rahva vabaduse ja püsimajäämise kohustus ja ühtlasi ka suurim julgeolekugarantii. 90 aastat tagasi vaikisid relvad Eesti Vabadussõjas, mille võitmine tugines eestlaste vabadusihale ja meie sõdurite vaprusele, aga ka liitlaste hindamatule toetusele. Me teame vabaduse hinda ja liitlaste toe väärtust. Teie teete selle teadmise tegudeks.

Oleme peatselt lõppeval, 2009ndal aastal maksnud kõrget hinda – kaotanud neli vaprat sõdurit, haavatasaanutena on tulnud tagasi kordi enam. Aasta viimasel päeval meenutagem neid meie kaasvõitlejaid, kes jätsid missioonidel oma elu. Mõtleme tänutundega neile, kes jätsid tervise, kuid tulid vähemalt koju tagasi. See on olnud kõigile liitlastele väga raske, korvamatute kaotuste aasta.

Vaatamata kaotustele ja heitumata üleilmsest majanduskriisist, on Eesti riik sel aastal enim kiita saanud just meie sõdurite professionaalsuse eest – Eesti sõdur on maailma parim sõdur! Meie sõdurite head ettevalmistust ja tegevust Afganistanis ja teistel missioonidel on alati tähele pandud. Eesti sõdureid hinnatakse, kuna nad on professionaalsed ja julged, samas tasakaalukad ja pühendunud. Võite ette kujutada, kui uhke tunne on mul Teie ja tänu Teile meie riigi üle neid sõnu meie liitlastelt kuuldes.

Kaitseministrina, aga eelkõige inimesena, tahaksin kõlavate fraaside asemel Teile lihtsalt südamest aitäh öelda, kui lubate,siis ka isalikult õlale patsutada, kätt suruda ja öelda, et ootan teid kõiki tervetena koju tagasi! Koos Teiega on liitlaskohuse täitmine minulegi õppetunniks olnud – oskan varasemast palju enam hinnata sõduri elukutset ja ametit aga ka mõista maailma keerukust ja meie vabaduse haprust.

Armsad Eesti missioonisõdurid kaugel Afganistanis ja mujal! Eestis hakkavad peagi paukuma ilutulestikud, inimesed tulevad tänavatele, avatakse vahuveinipudeleid ja soovitakse üksteisele „Head uut aastat!“. Mina tõstan klaasi ka teie terviseks ja soovin: „Head algavat 2010.aastat teile ja teie lähedastele ning igavest sõduriõnne!“ Soovin tarka visadust, rahu ja rõõmu Teie südametesse seal äkiliseses maailmanurgas.

Olge hoitud ise, kes Te kaitsete teisi!

Jaak Aaviksoo,
kaitseminister
31.detsembril 2009

Valimised ON olulised – öelgu kriitikud mida tahes. Kuuendatel kohalike omavalitsuste valimistel taasiseseisvumisejärgses Eestis on võim 658568 valimistel osalenu tahtel 226 omavalitsuses ümber jagatud. Keegi jäi võimust ilma, kedagi usaldati, keegi on pettunud, keegi on õnnelik ja keegi on rahulolematu. Kõige olulisem tulemus meie jaoks ongi just usaldus valimistulemuste suhtes sõltumata sellest, kas need on meile meelepärased või mitte. Usaldus valimistulemuste vastu on usaldus oma riigi ja põhiseadusliku korra toimimisse ja seeläbi iseendasse. Teame, et paljudes riikides seda usaldust napib ja varastatud valimistest on vaid pisike samm vägivalla ja kaose või ka totalitarismini. Eesti ON demokraatlikult toimiv riik ja seda polegi nii vähe. Aitäh kõigile valijaile.

Muidugi tahaks enamat. Tahaks usaldada mitte ainult tulemusi, vaid ka kõiki valituks osutunud rahvaesindajaid, kes on koondunud erakondadesse ja valimisliitudesse; tahaks olla kindel, et valitud teenivad meid ausalt ja omakasupüüdmatult. Seda usaldust paraku veel napib. Samas need, kelle usalduslimiit tõesti otsas on, ilmselt valituks ka ei osutunud. Ka kahel erakonnal, Rahvaliidul ja Rohelistel, on põhjust rahuloluks vähe.

Valimised toimivad, läbi 6 kohalike omavalitsuste ja 5 Riigikogu valimiste on tasapisi kujunenud meie erakondlik maastik – kadunud on omaaegsetest pettumustest ülekaalukat jõudu ammutanud rahvalemmikud Koonderakond ja Res Publica, rääkimata paljudest väiksematest vendadest, läbi tõusude ja mõõnade on tänasesse päeva jõudnud ideoloogilisema sisuga Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraadid. Viimase kümnendi stabiilseimaks erakonnaks on varjamatult populistlik Keskerakond, kellele on pidevalt jagunud umbes veerandi jagu häältest, seekord siis ligi 32%.

Valimiste peamiseks võitlustandriks oli Tallinn, kus Keskerakonna ainuvalitsus on kestnud kogu eelmise valimisperioodi ja ühine rünnak sissesöödud positsioonidele oli kõige ägedam. Ei saanud jagu! Liider Edgar Savisaar kogus oma valimisringkonnas kaks kolmandikku kõigist häältest! Valdav enamus volikogus. Tunnistagem tulemust ja tunnustagem Keskerakonda – nad on osanud valijateni jõuda, nad enda poole võita ja lõpuks ka valima tuua. Selle taga on sihikindel töö ja poliitiline professionaalsus, ka iselaadne lähedus ja osalus oma valijatega, mida paljudel teistel napib.

Ja ometigi seisab selgemini kui kunagi varem, peaaegu imperatiivina, meie erakondade eest väljakutse jõuda sellise tulemuseni sirgemaid ja valgusküllasemaid teid pidi. Eelkõige Keskerakonnale omane (ja tulemuslik!) poliitiline kultuur (või kultuuritus!) on kõige olulisemalt mõjutanud üldist poliitmaastikku, kust nendel valimistel olid peaaegu täielikult kadunud ilmavaade ja väärtused, asemel pealiskaudsed lubadusloosungid ja ähvardavas stiilis vastandused. Võitlus millegi eest ja millegi nimel mandus kahetsusväärselt lihtlabaseks võitluseks kellegi vastu. Mulle tundub, et seda vastu avalikkuse ja ka erakondade tegelikku tahet, justkui kuskilt kõrgemalt peale vajuva poliitilise tegelikkuse vääramatu jõuga või siis isetäituva ennustusena. Me justkui ise ei usu, et poliitilise edu saavutamine teisel moel on üldse võimalik. Aga peaks olema! Küsimus erakondade kui usaldusväärsete aateühenduste võimalikkusest väärib kindlasti nii avalikku kui ka erakondadesisest arutelu.
Erakondade poolt hääletas veidi üle 70% valijaist, ülejäänud toetasid valimisliite ja üksikkandidaategi. Kindlasti suudavad mitmed valimisliidud pakkuda omavalitsustes parematki valitsemist kui nõrgaks jäävad erakondlikud nimekirjad ja sestap tuleks nende poliitilist rolli tunnustada. Samas jääb valimisliitude kasvanud osakaalust õhku sisuline küsimus erakondade üldisest usaldatavusest või siis ka uue protestierakonna tekkimise võimalusest. On millele mõelda.

Riigikogu valimisteni 6.märtsil 2011. aastal jääb 504 päeva.