Päris ilma poliitikata see visiit siiski ei möödunud ja eravestlust puudutamata jäi selgelt kõlama Sergei Ivanovi ERR intervjuus kõlanud arvamus: «Ma ei usu, et Eesti-Vene poliitilised ja majanduslikud suhted lähiajal paranevad. Põhjusi teate te isegi.»

See on väga asjakohane ja realistlik hinnang, mis väärib täit tähelepanu. Ka mina ei usu ja arvan, et „põhjusi teavad nad isegi“.
Samas arvan, et selle ausa konstanteeringu sügavamates kihtides on peidus vastastikune kahetsus suhete sellise seisu üle, aga ka teatud optimism. Lähiajal ei, aga pikemas perspektiivis? Või siis viide avaratele võimalustele mitte-majanduslike ja mitte-poliitiliste suhete edendamiseks. Seda tasuks meil kõrva taha panna: pikaajalisem mõtlemine tuleks kindlasti mõlemale poolele kasuks, justnagu tihedam suhtleminegi kõigis suuremat ühisosa pakkuvates eluvaldkondades.

Teisalt viitab see karm konstanteering selgelt nende ekslikkusele, kes pakuvad lihtsaid ühepoolseid lahendusi suure läbimurde saavutamiseks. Kahjuks ei tule välja ja „põhjusi teame me isegi!“ Just väga-väga erinevad arvamised põhjuste kohta ongi see kõige problemaatilisem koht meil suhete edenemise teel.

Toon vaid kaks näidet. Vene rahvas andis II maailmasõja käigus arvuliselt suurima ja kõige kallima panuse natsi-Saksamaa lüüasaamisse, nende jaoks oli see Suur Isamaasõda. Muidugi oli see kõikide raudse eesriide taha jäänud ja sisulise iseseisvuse totalitaarsele okupatsioonile minetanud riikidele Pyrrhose võit. Aga sellesse maailmaajaloolisse ohvrisse, millele oli eelnenud humanitaareliiti hävitanud nõukogude enesepuhastuslik terror, tuleb suhtuda lugupidavalt. Vähemalt sama lugupidavalt kui meie ja me liitlaste õigusest arvata end väljaspool Venemaa priviligeeritud huvisid seisvaks. Nagu kirjutab värskes Foreign Affairs’is Dmitri Trenin – Moskva peab mõistma, et Euroopa ei alga mitte Elbe ääres, vaid Narva jõel.

Teineteisemõistmine on vaevaline protsess ka siis, kui ajaloolist valusat emotsionaalset kogemust koormana seljas pole, saati siis olukorras, kus mõlemad pooled lisaks teineteisemõistmisele ka riiklik-rahvusliku eneseleidmisega peavad tegelema. Venemaa riigi ja rahvaste tee omaaegsest kontinentaalimpeeriumist moodsa XXI sajandi riigini on käänuline ja hetkel pole sel teel just parimad ajad. Gruusia sõda võimaldas küll hõisata: „Venemaa on tagasi!“, ent selle hinnaks oli enamuse maailma riikide ja rahvaste võõristus sellise jäise hõnguga minevikuihaluse suhtes.
Veidi kõrvaltvaatavam pilk Eestile tabab ka meie rahvusliku ja riikliku eneseleidmise keerukusi. On üleromantiseeritud ja suletud rahvuslust, on Rahvasteliidu aegset naiivoptimismi, on liigpalju must-valgeid vastandusi. Kas me oleme ikka lõpuni mõelnud oma tuleviku rahvusriigina ühinevas Euroopas, kus paljud kallid kaasmaalased ei ole sündinud mitte ainult naaberriigis vaid teistel mandritelgi? Kuidas võiks välja näha see avatud rahvuslus, mis tagaks ühtviisi nii eesti keele ja kultuuri kestmise ja kui ka ühiskonnana vastupidamiseks tarvilise osalus- ja heaolutunde teise taustaga kaaskodanikele?

Kui midagi selle korvpallist ajendatud mõttearenduse lõppu lisada, siis vast üleskutse suuremale avatusele ja vastastikkusele suhtlusele, millele sport alati kaasa aitab. Üksteise kuulamiseks pole vaja kaugele minna. Kurtmised eesti- ja venekeelsete inforuumide lahususe üle ei aita meid palju, kui me ise neist eraldusjoontest üle astuda ei soovi. Muidugi, väljaspool oma turvalist info- ja hoiakute keskkonda on elu keerulisem – tuleb taluda ründeid oma arusaamade ja veendumuste vastu, neid kaitsta ja selgitada – ent tõmbumine oma kesta ei võimaldagi meil end usaldusväärselt kuuldavale tuua ja viia oma mõtteid sinna, kuhu parema teineteisemõistmise nimel oleks hädasti vaja. Ida-Virumaale ja Lasnamäele, veidi avaramalt, rahvusüleselt mõeldes aga ka Setu- ja Saaremaale, sest sealgi pole alati selge, mis asju pealinnas aetakse. Meie kõige olulisem iseseisvuse tagatis on elujõulise demokraatia edendamine – vahel unustame, et hoopis see, mitte ainult kaitsekulud või liikmemaks, kuulutab meie kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu.

See mõtteavaldus väärib vastust.

Igasuguse tulemusliku julgeolekupoliitika nurgakiviks on adekvaatne ohuhinnang, Eesti (ja paljude Venemaa lähemate ja kaugemate naabrite) puhul eeldab see vältimatult ka hinnangut Venemaalt lähtuvate ohtude suhtes. Tuleb tunnistada, et need ohud on olemas, nad on viimastel aastatel kahjuks süvenenud nii sõnade kui tegude kaudu ja pole alust arvata, et nad lähiajal kaoksid. Vaatamata informatsioonilisele ja kohati ka majanduslikule Eesti suunalisele survele pole relvastatud konflikti (ka piiratud ulatuses) tõenäosus hetkel siiski märkimisväärne, mis ei tähenda, et selle haldamisega ei peaks tegelema ja ei tegeletaks. Eestis ja Soomes, NATOs ja Euroopa Liidus ja igalpool mujalgi. Kaitse- ja välisministeeriumides ning sisejulgeolekustruktuurides. See on selgetele kindlustunnet kasvatavatele tulemustele suunatud igapäevane töö, millest aga ei pea ega saagi pidevalt avalikke loenguid pidada. Nii nagu ei ole mõistlik paaniliselt osundada nõrkustele, mida sel teel kõrvaldada püütakse.

Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest, ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata. Alguse saab julgeolek aga eneseusaldusest, eneseusust ja eneseväärikusest, millel seisab kaitsetahe. Minu jaoks on meie julgeolekupoliitiline debatt ühtpidi liialt tehnililine – tankide, õhutõrjerakettide, lennukite jms keskne, teistpidi aga liialt emotsionaalne – me oleme nii väikesed, kas tullakse appi, kaua peame vastu. Mis asja – oleme siin sakslastele ja liivlastele, venelastele ja rootslastele, poolakatele ja taanlastele üle 5000 aasta vastu pidanud, abis on käinud venelased ja soomlased, sakslased ja taanlased, inglased ja ameeriklasedki. Keegi jäi kindlasti nimetamatagi. Kui elule rahulikult, eneseusus otsa vaadata, siis tuleb tunnistada, et meie julgeolek on täna ilmsesti kindlam kui kunagi varem. Kui nii, siis näeme sedagi, et see pole ohutu – maailm on täis pingeid, mis ei tunne piire ja meie idanaaber ei sisenda meile kindlustunnet. Nende riskidega tuleb tegeleda. Üksi ja koos liitlastega.

Venemaad puudutavalt on aga julgeoleku strateegiline võti mitte Tallinnas, Brüsselis ega Washingtonis, vaid Venemaal, tema arengutes ja korduvalt takerdunud eneseotsingutes. Nii nagu sada aastat tagasi sumbus Venemaa moderniseerumine sõja ja revolutsiooni kataklüsmides totalitarismi, niisamuti ei suutnud lääne-demokraatlikud reformid veenda vene rahvast eelmise sajandi lõpul valitud teed lõpuni käima. Ja nii püüabki meie idanaaber luua mingit uut, suveräänset identiteeti järjekordselt kõikumalöönud eneseusu ja eneseväärikuse vundamendile. Venemaaga seotud ohtude ohjamiseks peab Venemaad mõistma. Nii heas kui halvas. Venemaa tegelikud eksistentsiaalsed riskid — demograafilised, migratsioonilised, majanduslikud jne – pole kindlasti väiksemad kui meie ja meie liitlaste riskid ning teevad niisugustena muret paljudele vene inimestele. Paljud neist riskidest on meil ühised, ent kahjuks ei ole me suutnud oma riskide mõistmise ühisosa kasvatada, sest praegune Kremli administratsioon mängib ikka eelmiselt sajandilt päranduseks saadud USA ja lääne-suunalistel hirmukeeltel. Aga püüdma peaks, sest pikas perspektiivis pole alternatiivi.

Umbes nii mõtlevad inimesed, kes püüavad Venemaad ja temast lähtuvaid riske ohjata ja koostöö ning teineteisemõistmise rööbastele juhtida. Meil on muidugi maisemad ja vahetumad mured, mida me ei saa kuidagi kõrvale jätta ja tean, et seda mõistavad üha enam ka meie liitlased, mis väljendub ka praktilistes otsustes. Meie jaoks on see esmatähtis. Samas pole mõistlik end ohtude pinnalt pidevalt Venemaale vastandada, sest see süvendab täiendavat usaldamatust mõlemal pool piiri. Elagem ja toimetagem pigem kui kogenud talupoeg metsaserva talus, kes mesipuid ja lambaid ei kaitse mitte metsaserval huntide-karude peale karjudes ja viha kandes, vaid tara ja korraliku kaheraudse abil.