Oleme just koos teiste NATO kaitseministritega kinnitanud kava, mille raames valmib ka meie Ämari lennuväli. Vaatamata suurtele eelarvekärbetele on meie projekt pea ainus, mis pääseb kirvest täielikult, sest oleme püsinud ajagraafikus ja ka lubatud eelarve raames. See on hea.

Napil vaheajal tulevad Tallinnast fassaadiekspertiisi esialgsed tulemused – nurgaliistude kinnitussõlmi on vaja tugevdada. Sans Souci lubab viivitamatult saata oma inimesed garantiiremonti tegema. Mida veel peaks tegema?

Päevaleht palub 1000 tähemärgist kommentaari, millest tuleb loobuda – juba algab järgmine koosolek, ISAFi ülema kindral McCrystali ettekanne olukorrast Afganistanis.

Olukord seal on pingeline ja läheb veelgi kehvemaks enne, kui paranema hakkab. See on mulle lohutav sõnum.

Mitmes mõttes.

****

Peale sambakonkursi tulemuste kinnitamist langes vastutus projekti realiseerimise eest minule. Vaatamata asjaolule, et Kaitseministeeriumis juhitakse igal aastal ehitus- ja hankeprojekte hiiglaslikus, enam kui miljardikroonises mahus, oli kõigile selge, et sammas on teistsugune, eriline projekt – kõik tajusid pinget. Ka mina.

Küsisin endalt, kuidas peaks ma isiklikult sellesse projekti suhtuma – kas see peaks olema minu asi mitte ainult formaalse vastutuse mõttes, vaid ka isiklikumas poliitilises plaanis. Oli neid, kes ütlesid: ”Võta aktiivne roll, tee sellest enda sammas.”

Otsustasin teisiti,  kartsin, et rõhutatult poliitiline juhtimine süvendab veelgi ilmavaatelist polarisatsiooni ja teeb ühtlasi praktiliste asjade lahendamise keerukamaks. Ka sellepärast, et ei pidanud siis ega pea tänaseni mälestusmärkide rajamist kaitseministrite põhiülesandeks. Rääkimata isiklikust ambitsioonist.

Oli see oli viga, sest lõpuks on ikkagi sambast saanud või tehtud ”Aaviksoo suurprojekt”?. Kas vahetu juhtimine oleks parema tulemuse andnud kui ülesande alla delegeerimine? Mul ei ole ühest vastust tänaseni.

Projekti õnnestumise tähtsus oli muidugi selge, samuti nagu ebaõnnestumise riskidki. Mõtlesin pingsalt, kas ministeerium saab  hakkama? Pronkssõduri ümberpaigutamise tehniline teostus oli igatsugu piiranguid arvestades silmapaistev. Aga aastaid polnud ministeerium suutnud tähtajaliselt teostada paljusid investeeringuprojekte…

Tajusin ministeeriumis nn protsessikultuuri vohamist – pea igale tulemust puudutavale küsimusele kuulsin valvevastust: ”Me tegeleme.” Mul on asjadele põhimõtteliselt teistsuguse lähenemine –  kokkulepitud konkreetne tulemus selleks ettenähtud ressursiga. Tingimusteta, kuni pole teisiti kokku lepitud.

Ministeeriumis lähtuti peamiselt ja eelkõige põhimääruste järgsest ülesannete ja vastutuse jaotusest, mina surusin projektipõhist, konkreetsemat ja paindlikumat lähenemist.

Meil tekkis selge kultuurikonflikt!

Ma ei taha teha liiga. Tean ja pean lugu, et ministeerium oli viinud meid kõige nõudlikumate NATO standardite kohaselt alliansi liikmeks, aga see pole piisav. Saab paremini ja sammas oli üks konkreetne katsumus, mis eeldas ilmselgelt professionaalset projektijuhtimist.

Vastutus jäi põhimääruse järgselt kantsleri peale. Pakkusin, et võiks kogu ”suurprojekti” juhtimise nö sisse osta, mõeldes eelkõige Vabaduse Monumendi Sihtasutuse kui sambaidee peamise (valitsusvälise) toetaja peale. Teised ei uskunud selle idee mõistlikkusse.Neil oli õigus ja mul oli mõistust järele anda.

Minu mõte oli depolitiseerida kogu protsess, kantsler viitas kontrolli kaotamise riskidele ja seeläbi võimalusele veelgi suuremaks politiseerimiseks.  Leppisime kokku, et avalikkussuhete osas usaldame kodanikualgatust ja delegeerime selle Vabaduse Momunendi Sihtasutusele.

Arvan, et tegin siin strateegilise vea – lahutasin tehnilise teostuse (ja vastutuse selle eest) strateegilisest kommunikatsioonist. Kaitseministeerium muutus sellega tehniliseks asutuseks ja tema avalikkussuhete osakond sai mandaadi olla vaid tehnilise ülesande reaktiivne kommentaator. Ministeeriumi sees delegeeriti projekt omakorda peaspetsialisti tasemele. Olin end teinud kõrvaltvaatajaks, vaatamata antud korraldusele iganädalaselt asjade edenemisest infot saada.

2008. aastal oli minu poolt ministeeriumile sõnastatud prioriteetide hulgas kaks omavahel seotud ülesannet: püstitada sammas 28.novembriks ja välja arendada projektipõhine juhtimiskompetents. Mõlemad läksid raskelt, väga raskelt. Kantsler lahkus.

Tean, et täna on ministeerium suutlikum kui siis. Ka sambaprojekti juhtimine on kordades parem kui siis. Mida ma ei tea, on see, kas toonased, kohati pingestatud juhtimisotsused kahjustasid  lõpptulemust. Mul pole ühtegi formaalset etteheidet tehtud otsustele – kõik on justkui õige – aga kõik me teame, et lõpptulemus ei rahulda.

Keskne otsus selles ahelas oli tellida võiduautorite idee teostus võtmed kätte versioonis – projekteerimine, tootmine, paigaldamine ja käivitamine – Tšehhi firmalt Sans Souci.

Oli 2008.aasta algus. Täna oleme kõik palju targemad.

esmalt muidugi tänud vastamast. Jätkudebati jätaks teejoomise juurde, mille ajaks võiks minu poolest sobida järgmine neljapäev kell 18. Kohavaliku jätaks teie hooleks ja nagu öeldud, poleks mul midagi selle vastu kui see toimuks avalikus kohas.

Lugupidamisega
Jaak Aaviksoo

Minu lugu on kirjutatud kajastamaks minu „isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid … aitamaks mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks [Vabadussõja Võidusamba püstitamisel] olla teisiti.“

Daniel Vaariku postitus on aga teos – tõeline looming – mille ambitsioon aimub juba avaakordidest. Pealkiri – Tahte triumf mõistuse üle – on selgelt eesmärgistatud kollaaž, mis on oskuslikult laenanud nii klassikutelt, Leni Riefenstahlilt ja Francesco Goyalt, kui ka varasemast kohalikust debatist. Sissejuhatav illustratsioon – oponendi kujundlik märgistamine. Esimene paragrahv – „suurprojekti“ jõuliste epiteetidega sildistus, kus emotsiooni tugevdamiseks haaratakse „nõukogude relva“ järele. Edasine on ühe klassikalise propagandameetodi oskuslik teostus – kui saa ei saa tegeliku oponendi vastu, loo ise oponent, keda hävitada. Daniel Vaarik on mind korrektselt tsiteerinud üheksal korral, seejärel meelevaldselt (hea- või pahauskselt?) laiendanud minu väiteid ning seejärel purustanud emotsionaalselt iseenda konstrueeritud (kaitseminister) Jaak Aaviksoo ja tema maailma.

Laenates Daniel Vaariku stiililt tahaks öelda: „Halloo? Kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.“

Daniel Vaariku teose täieline analüüs läheks pikaks, sestap valin kommentaariks vaid selle 3.osa.

3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?” See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle  kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.

Minu poolt oli see tõesti ülestunnistus, sest just selle küsimuse esitasin endale komisjonis tööle asudes ja olen sellele oma blogi järgmises lauses andnud ka ausa vastuse. On tähendusrikas, et minu vastusele pole tähelepanu jagunud. Järeldada aga sellest retoorilisest küsimusest, et „kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris“ on parimal juhul meelevaldne. Füüsikuna on mul oma enda reputatsioon, mida mul pole ei soovi afišeerida ega häbeneda – „kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoniga“ on minu jaoks piinlik mõttearendus. Daniel Vaarik ongi loonud endale vastase – sümboliliselt mõttevõimetu ja edeva tehnokraadi, kes istuks parima meelega laboris, sest ei suuda ette näha organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ning võib kaitseministrina palju jama kokku keerata – keda avalikkuse kaasaelamise saatel asuda hävitama. Palju õnne!

***

Mõte juua tassike teed ei olnud paha mõte. Mind vaevab muuhulgas küsimus, mis ajendas avalikkusuhetemeest Daaniel Vaarikut seda PR-teost looma. Oli selleks sisemine vajadus iseennast kuidagi suhestada – pakitsev kodanikutunne – või hoopis kellegi kolmanda huvid. Huvitav võiks meil olla ka seetõttu, et esindame ilmselt väga erinevaid mõttekultuure. Kui see heale oponendile sobima peaks, võiks mõnes avalikus kohas kokku saada – tundub, et meie mõttevahetus pakub, vähemasti internetiavarustes, laiematki huvi.

Pole võimalik, mõtlen esimese hooga. Seda on sada korda kontrollitud, ehitajad, eksperdid, ametnikud, jälle eksperdid. Klaaspaneel, 200 kilo, kas keegi sai viga? Vist ei, siis oleks öeldud. Hea seegi. See on esimene positiivne mõte.

Ma ei saa aru kuidas selline jama võimalik on.

Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.

****

Kui ma 5.aprillil 2007.a. kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud, seitsmendat korda. Mulle üle antud kaitseministri portfellis on Riigikogu  2005st pärit otsus püstitada Vabaduse väljakule Vabadussõja Võidu Sammas (VSVS). Otsuse poolt oli 50 Riigikogu liiget, 30 toetasid Vabaduse memoriaali rajamist võitu meenutava monumendi asemel.

Tol hetkel ei adunud veel üldse, kui jõuliselt hakkab seesama ilmavaateline vastasseis saatma samba püstitamist ja milliseid vorme see võtab. Ikka jälle meenub mulle  tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?” See ei olnud adresseeritud otse mulle. Vaikisin toona, mõeldes sellele kuidas ma koolipoisina vanaema juures suviti Vabadussõja ajalugu lugesin. Vastuse sõnastas tookord hoopis üks teine ekspert: “Vabadussõjata ei seisaks me siin.”

Niisiis oli mul Riigikogu otsus, et monument tuleb teha. Lisaks sellele oli mul ka koalitsioonilepe lubadusega avada VSVS Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks Tallinnas, Vabaduse väljakul. Rong liikus, eelmine reformi- ja keskerakonna valitsus oli juba 14.märtsil välja kuulutanud ideekonkursi ja moodustanud konkursikomisjoni – 4 kunstieksperti, 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister valitsusest ning koalitsiooni ja opositsiooni esindaja Riigikogust) ja 4 avalikkuse esindajat sh vabadusvõitlejad. Eelmine valitsus ütles ka, et sammas avatakse 28.novembril 2008.a. kui Vabadussõja algusest möödub 90. aastat.

Sain komisjonis Jürgen Ligi asendajaks. Tagantjärele on komisjoni koosseisu kallal palju õiendatud – enamik või suisa kõik võinuksid olla kunstiinimesed. Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik   konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop. Kas muu valik oleks parema tulemuse andnud ?

Konkursi tähtaeg oli 2.juuli – ministeeriumisse oli toodud 44 võistlustööd, palju enam kui loodetud. Kohe alul kerkis komisjonis pinnale sisuline vastuolu, mis oli kogu sellesse sambapüstitamise loosse sisse programmeeritud – ideekonkursi reeglid olid üles ehitatud riigihanke loogikale, et tagada igal juhul võidutöö väljaselgitamine ühemõttelise pingerea alusel ning asuda selle põhjal siis monumenti püstitama.. See oli vastuolus ideekonkursside tavapraktikaga, kus selgitatakse preemiasaajad ja valik realiseerimisele mineva projekti suhtes langetatakse hiljem. Valitsus oli otsustanud, et seitsmes katse Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ei saa katki jääda ja muutis sellega kõik asjaosalised lõpptulemusele kohustunuks. Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.

Ükski töö ei tekitanud üldist vaimustust, ometi möönsid asjatundjad, et esindatud oli võimalike autorite paremik. Ma ei tea. Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest. Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus. Häältega üheksa kolme vastu sai võidutööks Libertas Vabadusristiga samba tipus, teisele kohale jäänud kontseptuaalse töö Meie Inimesed ees. Pinge läks komisjonist ühiskonda.

Ma ei kahtle, et abstrakse tähendusega Vabaduse memoriaali konkursi võitnuks Meie Inimesed. Adusin toona ja olen täna täiesti kindel, et Vabadussõja Võidusambana jäänuks Meie Inimesed teostamata – liig suur oleks olnud kuhjunud ootuste ja pakutud lahenduse konflikt. Minu enda maitseeelistus oli hoopis üks kolmas töö. Ausalt öeldes poleks ma parema meelga selles komisjonis üldse olnud, selles mõttes meeldinuks mulle see kunstiinimeste komisjon küll. Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !

Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab ? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kasvõi umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav. Kõik sõltub erinevate riskide maandamise hinnast ja kõikvõimalike riskide vastu kindlustamine võib hinda kordades kasvatada. Nii ongi juhtunud. Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda. Lisaks joonistati esialgne piirnumber kohe asjaosaliste poolt nii ministeeriumis kui väljaspool, täis.

Ideekavand oli toorik. Sai palju kriitikat, suur osa õigustatult. Aga siit edasi oli VSVS püstitamise protsess eelkõige minu vastutusel. Sisulistes küsimustes otsustasime maksimaalselt usaldada autoreid, nad olid lisaks kõigele ka autoriõigustega kaetud. Arvan, et see oli õige, autorid olid avatud ja enamus küsitavustest sai lahenduse.

Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse. Kõige vastuolulisemaks kujunes muidugi Vabadusristi küsimus. See on ka kõige põhimõttelisem vastasseis, mida ma kardan, polegi võimalik lahendada. Ma püüdsin küll – kümned arupidamised erinevate huvigruppidega algasid konstruktiivselt, ent sumbusid « Vabadusrist sobib-ei sobi » vastasseisu. “Miks sa ei loobu siis sellest Vabadusristist?”, küsiti mu käest korduvalt. See olnuks sisuline loobumine võidutööst ja kogu ideest, kusjuures keegi polnud vaidlustanud ei konkursikomisjoni otsust ega ka selle alusel tehtud valitsuse otsust.

Sügavamas plaanis olnuks selline välisel survel loobumine aga sümboolse tähendusega – see oleks olnud Vabadusristi häbenemine ja mahasalgamine. See ei ole enam maitse ega ekspertarvamuse küsimus – see on ilmavaateline.

Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust. Kõik mida muuta sai – materjal, kujundus, tekstid, piirid, sümbolid sai ju autorite poolt parimas usus muudetud – oma ideest enesest nad aga loobuda ei saanud.

Septembriks oli teada, milline sammas lõpuks tuleb ja avamise tähtajani jäi 14 kuud. Ma ei teadnud siis veel, mis kõik ees seisab.

***

Olen ikka konverentsil. Kella kuue paiku tuleb suurem selgus – alla pole kukkunud mitte suur klaaspaneel vaid liist, olukord on kontrolli all, ajakirjandus ja osapooled on sündinuga kursis. Tehke kohe ekspertiis, oskan vaid Tallinnasse öelda. Veel üks jama, mõtlen.

***

Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida. Kummatigi on aga sammas ja kõik sellega seonduv kujunenud kordades olulisemaks kui osanuksin kunagi arvata. Üsna mu ametiaja alguses soovitas üks hea vaistuga sõber – pane see sambapüstitamise lugu kirja, saab huvitav olema. Ma ei võtnud ta nõu toona kuulda, ei uskunud. Nüüd on aeg vigade paranduseks.

Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti.

Kõik erakonnad on mõistnud tööpuuduse vähendamise olulisust ja kavandanud samme selle vähendamiseks. Samuti on mõistetav, et kavandatavad sammud on kantud erakondade ilmavaatelistest arusaamadest ja majanduspoliitilistest ettekujutustest.

On võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab töökohtade loomise seadus; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tööpakkumise suurendamine avalikus sektoris; on võimalik arvata, et tööpuuduse kaotab tühisõnaline lubadus luua 100 tuhat töökohta; on võimalik arvata, et riik ei saagi tööpuudusega midagi ette võtta ja see on ettevõtjate asi.

On võimalik arvata, et tööpuudust ei saa ravida populismiga.

Ometi saab ja peab avalik võim midagi ette võtma. Et see midagi ka tulemusi annaks, peame esmalt mõistma mis ja miks on meie tööhõivega juhtunud.

1989.aastal oli Eestis 840 tuhat töökohta, mõttetu töö koondamine jättis aastaks 2000 alles 570 tuhat töökohta. Selleks ajaks moodustas meie rahvuslik tulu umbes 50% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Majanduskasvu tipul 2007. aasta lõpul oli meil 650 tuhat töökohta ja rikkuselt olime jõudmas 75%-ni EL keskmisest. See kasv oli peamiselt seotud odavate tootmisisendite, soodsalt saada olevate ettevõtete müügi ja sellest ajendatud majandussidemete tihenemisega, mida täiendas usalduse kasvuga kohale voolanud ja kohalikku tarbimisnälga rahuldanud laenuraha. Tänaseks oleme kaotanud 20% toonasest rikkuse tasemest – tööhõive on kahanenud 100 tuhande võrra ehk 15% ja tootlikkus 5%. Eesti (ja Läti-Leedu) jaoks ei olnud masu vaid üleilmsest finants- ja usalduskriisist tingitud tagasilöök, vaid lisaks ka tarbimismulli lõhkemisega tähistatud arengufaasi lõpp. Peame mõistma, et tänaselt 60% tasemelt EL keskmiseni jõudmiseks ei piisa enam odavatest tootmissisenditest ega odavama hinnaga konkureerimisest allhanketurgudel – vaja on sisulist tootlikkuse kasvu, mis on saavutatav vaid läbi tootearenduse ja kvaliteedikonkurentsi lõpptarbijaturul. Just seal on peidus ka oodatud töökohad.

On oluline teada, et 100 tuhat töökohta ei kadunud ühtlaselt kõigil tegevusaladel – 80% kaost ehk üle 40 tuhande töökoha kadus ehitussektorist ja ligi 40 tuhat töötlevast tööstusest, mis kokku annavad napi veerandi Eesti tööhõivest. Ülejäänud tegevusaladest pea pooltel tööhõive isegi kasvas, hariduses tervelt 10% ehk lisandus 5700 uut töökohta, samuti mujal avalikus sektoris, kus koondamistele eelistati palgakärpeid, aga ka kutse-, teadus- ja tehnikaaladel. On selge, et kadunud ehitussektori töökohad ei tule enam kunagi tagasi ja probleemiks võib kujuneda pigem jätkuv töökohtade kadu arvestades eurotoetuste eeldatavat kahanemist peale 2013. aastat. Samas leiab leiavad eksperdid üsna üksmeelselt, et tööhõive ja majanduskasvu võtmevaldkonnaks kujuneb vältimatult ekspordisuutlik töötlev tööstus – kui suudame riigi, ettevõtjate ja töövõtjate ühistegevuses kasvatada selle sektori konkurentsivõimet, oleme võimelised ka tööpuudusega toime tulema. See aga eeldab omakorda olulisi muutusi rahvusliku majanduse struktuuris. Selle väite paikapidavust on kinnitanud meie viimaste aastate areng, kus vaatamata pidevalt kõlavatele üleskutsetele pole tegelikku nihet aset leidnud ja seda isegi masule vaatamata.

Majandusstruktuuri muutused soovitud suunas ja mõistliku aja jooksul ei sünni kindlasti isevooluliselt ehk nö vabaturul, muutuste eelduseks on selged eelistusotsuseid ja majanduspoliitilisi valikuid riigi tasemel. Väikese riigina ei suuda me arendada kõiki suundi võrdselt – vajalik on nii era- kui avaliku sektori vahendite koordineeritud suunamine eelkõige suurema kasvupotentsiaaliga sektorite, veel parem klastrite toetamisele, sh proaktiivse välisinvesteeringupoliitika kasutamisega.

Tööturu arenguloogika viitab ka sellele, et eelseisvatel aastatel on ettevõtjate peamine huvi suunatud tööviljakuse kasvule, mitte uute töötajate palkamisele. See on ka töötajate huvi, sest ilma tööviljakuse kasvuta ei kasva ka palk. Eelnev raskendab uute töökohtade loomist – neid on alust loota eelkõige uutes, ekspordile orienteeritud ettevõtetes, mis omakorda esitab palju kõrgemaid nõudmisi ka töötajate kvalifikatsioonile. Siit jõuamegi peamise kasvufaktorini – see on haridus. Masu ja sellega kaasnenud tööpuuduse kasvu vahest ainus positiivne tulem on olnud hädatarvilise surve tekkimine meie (kutse)haridussüsteemile. Esimest korda on tunda, et tööturul on tekkimas tegelik kvaliteedinõudlus, esialgu küll veel vaid kutse- ja rakenduskõrgkoolide osas, ent pea loodetavasti ka kõrghariduses. Vast siis saab nii õppureile kui haridusasutustele selgeks, et Eesti suurune riik ei saa pakkuda korralikku (kõrg)haridust 750-l erialal ja 32-s kõrgkoolis. Tegelike muutuste tekitamiseks tööturul, ettevõtjate investeeringuhuvi toetamiseks ja majanduse edendamiseks vajame valitud võtmevaldkondades 3-5 aastase ajahorisondiga, tööandjaid, õppeasutusi ja õppureid kooskõlaliselt kaasavaid hariduse integreeritud sihtprogramme.

Eesti tööhõive senine areng näitab, et tööhõive jätkusuutlik kasv võib soodsatel tingimustel ulatuda 1-2%-ni ehk siis 5-10 tuhande inimeseni aastas. Siit järeldus, et tööpuuduse kiiret kahanemist pole loota ja ka selle tempo saavutamine eeldab sihikindlat tööd, sh asjakohast riiklikku poliitikat. Realistlik poliitiline eesmärk oleks igal aastal 10.000 uut töökohta.

Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu.

Samas märgiksin ühe arvestatava tööhõive sihiteadliku kasvatamise näitena Eesti Energia kava asuda originaalse tehnoloogia abil põlevkivist kütust tootma, sidudes selle ühtlasi vastava tehnoloogia arendamise ja ekspordiga. Äriplaani kohaselt on seeläbi reaalne 5000 uue töökoha loomine. Niisuguste eeldatavalt olulise eraettevõtjate osakaaluga tehnoloogiaprojektide kaalutletud käivitamise kaudu on meil loota nii majanduskasvu kui ka tööpuuduse taandumist. Avaliku sektori tööhõive kasvatamine aga kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Suutlikkus julgeolekut tagada seisneb suutlikkuses toime tulla kõikvõimalike ohtudega ja kasvatada heidutusvõimet võimaliku konflikti vältimiseks. Muutuvas maailmas muutuvad ka ohud. Meie ajalooline ja hiliskaasaegne kogemus ei luba eirata otsese sõjalise agressiooni ohtu. On julgustav tõdeda, et seda ohuhinnangut kogu NATO-t silmas pidades jagatakse ka raportis: „Konventsionaalne sõjaline agressioon alliansi või tema liikme vastu on vähetõenäoline, kuid seda võimalust ei saa ignoreerida.“ On hea ja kindlustunnet sisendav, et selle ohuga usaldusväärseks toimetulekuks nähakse ette lisaks üldisele võimearendusele ka sihtsunitlusega kaitseplaneerimist, vastavaid õppusi, vägedevalmisolekut ja usaldusväärset logistikat.

Samas sedastab raport eelseisva kümnendi kõige tõenäolisemate ohtudena raketirünnakuid (tuuma- või tavalise lõhkepeaga), terroristlike grupeeringute rünnakuid ja erineva raskusastmega küberrünnakuid. Kui küberründed välja arvata, oleme Eestis nende julgeolekuohtude tajumisel ebakindlad. Samas teame, millist hävingut külvasid lennukiründed USA-s või rongiründed Londonis ja Madridis. Need, meie liitlaste valusate kogemuste pinnalt tunnetatud ohud on ka meie ohud ja meie vastutus. Samuti, nagu raportis riski kujutavate ohtudena kirjeldatud energiatarnete ja meresõiduteede turvalisus, globaalsed kliimamuutused ja finantskriisid. Sestap peame nägema ka meie kaitseväelasi valmistumas nende ohtude tõrjeks ja vajadusel ka nende vastu võitlemas seal, kus see meie ja meie liitlaste huvidele vastavalt tarviliseks osutub.

Rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu – ühe liitlase oht on kõigi liitlaste oht. Sellepärast olgem jätkuvalt valmis osalema koos oma liitlastega erinevatel missioonidel – Afganistanis ja Kosovos, aga ka Lähis-Idas ja Somaalia rannikul – vastavalt oma võimetele ja võimalustele.

Minu käest on korduvalt küsitud: „Kas meile tullakse appi?“. „Loomulikult,“ olen vastanud, „niisama loomulikult kui meiegi appi läheme oma liitlastele.“

Majanduskeskkonna stabiilsus ja usaldusväärsus, sealhulgas ühinemine eurotsooniga, on olulised, ent haritud ja motiveeritud tööjõu olemasoluta ei ole ka Eestis pikaajaline majanduskasv lihtsalt võimalik. Samas ei edene haridus iseenesest ja nii nagu muudelgi aladel, ei piisa ka hariduses lihtsalt raha juurde kühveldamisest. Vajame läbimõeldud pikaajalist kava oma hariduse edendamiseks, nimetagem seda rahvuslikuks haridusstrateegiaks. Just rahvuslikuks, sest see peab endas sisaldama mitte ainult riigi ja kohalike omavalitsuste, vaid ka ettevõtjate ja kolmanda sektori panust, mitte ainult eestikeelse- vaid ka venekeelse kooli jõupingutusi ning kindlasti kogu rahva toetust.

See ei ole uus idee – 19.novembril 1997.aastal tegi President Lennart Meri akadeemiline nõukogu järgmise ühisavalduse:

Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu,
arutanud käesoleva aasta kõigil neljal istungil mitmeid Eesti hariduselu külgi, pidades silmas meie riigi ja rahva, samuti iga üksiku inimese tulevikku, jõudis järgmistele seisukohtadele:

1. Haridus kui rahvuslik rikkus on meie tuleviku ja heaolu peamine allikas, mis tuleb sellisena tõsta ühiskonna hoole ja tähelepanu keskmesse. Meil on võimalik ehitada Eesti üles teadmistekeskse ühiskonnana.
2. Eesti hariduselus on süvenevalt murettekitavaid tendentse, millele on tähelepanu juhtinud mitmed seisukohavõtjad, sealhulgas Eesti Haridusfoorum. Hariduselu valupunktide lahendamine koondub järgmiste märksõnade ümber: efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus.
3. Haridusprobleemide lahendamiseks on vajalik laialdasele ühiskondlikule kokkuleppele tuginev ning selgelt väljendunud poliitiline tahe koos tegusa toimemehhanismiga.

ja esitas kolm kuud hiljem Riigikogule ettekande „Õppiv Eesti“, milles olid visandatud tulevase haridusstrateegia lähtealused. Mul on toonase ettekandjana heameel tõdeda, et enamus selle ettekande põhiseisukohti on tänaseni aktuaalsed ja asjakohased.

Kaks pool aastat hiljem, 11.detsembril 2001 esitas haridusminister Tõnis Lukas Riigikogule laiapõhjalise koostöö tulemusena valminud haridusstrateegia nimetusega „Õpi-Eesti“. Ilma igasuguse arusaadava põhjenduseta võeti see dokument kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi ja haridusminister Mailis Ranna initsiatiivil 3.juunil 2002.aastal menetlusest tagasi. Selle tulemusena tuleb kurvastusega tõdeda, et tammume täna, ligi 13 aastat hiljem, oma hariduseluga paljudes strateegilistes küsimustes sama koha peal. Mõelgem korra – 1997.aastal esimesse klassi läinud lastest on tänaseks saanud üliõpilased ja meie, täiskasvanud, pole suutnud selle aja jooksul kokku leppida kuhu me oma hariduseluga teel oleme. Selles valguses ei saa ma üle 15% ulatuvat tööpuudust kuidagi ebaõiglaseks pidada!

Olukord pole siiski lootusetu. Eelmise aasta 9.septembril leppisid haridusminister Tõnis Lukas, Haridusfoorumi juht Krista Loogma ja Eesti Koostöö Kogu juht Peep Mühls kokku uue, „Eesti Haridusstrateegia 2020“ ühises koostamises. Täna, 12.mail 2009 toimub selle lähtealuste avalik arutelu. Loodame, et järgmise aasta 1.juuliks määratud tähtajast suudetakse kinni pidada ja mis veelgi olulisem, see dokument saab ka tegelikuks teenäitajaks meie hariduselus.

Teatud kogemusele tuginedes lubage mul siinkohal tegijatele mõned head soovid kaasa anda.

1. Püüdkem eraldada oluline ebaolulisest, jõudkem ükskõik kui tuliste vaidluste tulemusena esmalt ühise strateegilise visioonini ja sõnastagem see ühel lehel. Julgen arvata, et 13 aasta vanused Presidendi Akadeemilise Nõukogu ühisavalduse seisukohad on seejuures abiks.
2. Leidkem kuldne kesktee erinevate huvide arvestamise ja eesmärgile jõudmiseks vajalike, kohati paratamatult valusate otsuste sõnastamise vahel. Ärge laskem end eksitada „üha õnnelikuma rahva üha kasvavate vajaduste üha täielikuma rahuldamise“ põhimõttelagedatest kompromissidest tulvil ummikteele. Sõnastagem meie strateegilised haridusvalikud.
3. Kaasakem ettevõtjaid, tehkem juba täna ettepanek Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale ühineda strateegia koostamise juhtgrupiga. Kaasakem venekeelset haritlaskonda ja liitkem nende esindajad kõigi oma töörühmadega.
4. Rehkendagem iga oma ettepaneku juures mida see maksab ja kas see on seda raha väärt. Eesti hariduskulud ei ole suhtena rahvuslikku koguprodukti väikesed ja ilmselt on õige eeldada, et avalikkus soovib „rohkem ja paremat haridust vähema raha eest“. Kui suudame kõiki partnereid veenda, et me niimoodo mõtleme, siis ei ole välistatud, et raha ka juurde saab.
5. Kaasakem avalikkust ja sundigem üheskoos kõhklevaid poliitikuid otsustama.

Näen siin teie hulgas mitmed kolleege, kes seisid koos minuga 13 aasta eest esimese haridusstrateegia lähtealuste koostamise juures. Soovin, et me ei peaks kunagi tulevikus, 13 aastat vanematena kokku saades järjekordselt piinlikkust tundma, et me pole hakkama saanud.

Jaak Aaviksoo ettekanne “Eesti Haridusstrateegia 2020″ töörühma korraldatud avalikul arutelul Tallinna Tehnikakõrgkoolis 12.mail 2010.a.

Jaak Aaviksoo
seekord nii akadeemik kui poliitik
04.05.10
(Blogipostitus sündis ajendatuna Postimees Online’s 02.05 avaldatud majandusuudisest „Professor: europüüdlus on kaotanud vähemalt 30 000 töökohta” http://www.e24.ee/?id=257434)

Seetõttu ei ole erakond oma liikmete eraasi ega eraomandus, vaid avalik asi ja rahvuslik (kultuuri)vara, mille eest tuleb meil kõigil ühiselt hoolt kanda. Ka siis, kui vaid iga neljas meist usaldab erakondi. Ka siis, kui iga neljas valib protestiks partokraatia vastu Indrek Tarandit või iga kolmas jätab üldse valimata. Õigemini eriti siis, sest keegi teine meid poliitilise kultuuri edendamises aidata ei saa ja nagu on tabavalt öelnud Rein Taagepera „Ka parim valimissüsteem ei suuda päästa rahvast tema enda käest.“.

Erakondade eest hoolt kandmine on eelkõige erakonna liikmete kätes. Nemad osalevad erakonna tegevuses, nemad valivad oma juhtorganid osakondades, piirkondades ja lõpuks riigi tasemel. Juhtorganite – esimeeste, juhatuste ja volikogude käes on omakorda võim kujundada erakonna poliitikaid ja nimetada erakonna kandidaadid valimistele. Kuidas see kõik toimub, määrab erakonna põhikiri, aga veelgi olulisemal määral sisekultuur. See sisekultuur kiirgub erakonna tegevuse kaudu kogu ühiskonda ja just selle kiirguse põhjal kujunebki ühiskonnas arvamus erakondadest. Kahjuks ei ole see arvamus kõige parem, kusjuures kohati jagavad tekkinud usaldamatust ka erakondade lihtliikmed, kes ei taju piisavat osalust erakondlike otsuste kujunemise protsessis.

Mida ette võtta? Igasuguse usalduse kasvatamise eelduseks on suurem avatus, mis toimub läbi suhtluse. Pean meie demokraatia kasvatamise üheks olulisemaks sammuks erakondades toimuva laiemat käsitlemist ühiskonnas, mis saab sündida ühelt poolt läbi erakondade endi suurema valmisoleku oma toimimist selgitada, aga veelgi enam läbi avalikkuse, eelkõige ajakirjanduse, suurema huvi erakondades toimuva vastu. Sel teel on loodetavasti võimalik pikemas perspektiivis kasvatada ka erakondade liikmete koguarvu, mis on meil ohtlikult madal, ulatudes napilt 4%-ni elanikkonnast. Kui arvestada, et vaid umbes 10% liikmetest osaleb aktiivselt erakondade tegevuses, kasvõi kord kahe aasta jooksul üldkogudel, siis näeme kui kitsas on erakondade tegelik kandepind ühiskonnas ja sellega kaasnev risk võimu koondumiseks erinevate erakondade väikesearvuliste juhtorganite kätte. Erakondade kandepinna ja toetajaskonna aktiivne laiendamine on kindlasti nii erakondade kui ka kogu ühiskonna huvides.

Erakondade üldkogude toimumine on kindlasti hea võimalus pöörata laiemat tähelepanu erakondades toimuva vastu. Oleks hea, kui see ei piirduks vaid juhtorganite valimiste (spekulatiivse) kajastamisega, vaid leitaks võimalus pöörata sisulist tähelepanu ka üldkogudega loomuldasa kaasnevatele poliitilistele nihetele.

Mul on hea meel, et IRL on enne oma Suurkogu toimumist 31.jaanuaril valmis oma poliitilisi valikuid ja seisukohti veidi laiemalt tutvustama, kartmata ka teatud erimeelsuste avalikku käsitlust. Lõpuks võidavad sellest kõik.