Vaevalt et Soome president Tarja Halonen oli täiesti originaalne, kui ta sellisele järeldusele jõudis. Ometi tuleb tema sõnadesse suhtuda tõsisemalt kui oleme seda seni teinud, sest Soome on riik, mis on on selle väite õigsust praktikas tõestanud – just majanduslangusele vaatamata kasvanud investeeringud haridusse ja teadusse aitasid meie põhjanaabril saada jagu 16,6% tööpuudusest ja pöörata Nõukogude turu äralangemisest vallandunud tagasilöök Põhjala majandusimeks.

Majanduskeskkonna stabiilsus ja usaldusväärsus, sealhulgas ühinemine eurotsooniga, on olulised, ent haritud ja motiveeritud tööjõu olemasoluta ei ole ka Eestis pikaajaline majanduskasv lihtsalt võimalik. Samas ei edene haridus iseenesest ja nii nagu muudelgi aladel, ei piisa ka hariduses lihtsalt raha juurde kühveldamisest. Vajame läbimõeldud pikaajalist kava oma hariduse edendamiseks, nimetagem seda rahvuslikuks haridusstrateegiaks. Just rahvuslikuks, sest see peab endas sisaldama mitte ainult riigi ja kohalike omavalitsuste, vaid ka ettevõtjate ja kolmanda sektori panust, mitte ainult eestikeelse- vaid ka venekeelse kooli jõupingutusi ning kindlasti kogu rahva toetust.

See ei ole uus idee – 19.novembril 1997.aastal tegi President Lennart Meri akadeemiline nõukogu järgmise ühisavalduse:

Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu,
arutanud käesoleva aasta kõigil neljal istungil mitmeid Eesti hariduselu külgi, pidades silmas meie riigi ja rahva, samuti iga üksiku inimese tulevikku, jõudis järgmistele seisukohtadele:

1. Haridus kui rahvuslik rikkus on meie tuleviku ja heaolu peamine allikas, mis tuleb sellisena tõsta ühiskonna hoole ja tähelepanu keskmesse. Meil on võimalik ehitada Eesti üles teadmistekeskse ühiskonnana.
2. Eesti hariduselus on süvenevalt murettekitavaid tendentse, millele on tähelepanu juhtinud mitmed seisukohavõtjad, sealhulgas Eesti Haridusfoorum. Hariduselu valupunktide lahendamine koondub järgmiste märksõnade ümber: efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus.
3. Haridusprobleemide lahendamiseks on vajalik laialdasele ühiskondlikule kokkuleppele tuginev ning selgelt väljendunud poliitiline tahe koos tegusa toimemehhanismiga.

ja esitas kolm kuud hiljem Riigikogule ettekande „Õppiv Eesti“, milles olid visandatud tulevase haridusstrateegia lähtealused. Mul on toonase ettekandjana heameel tõdeda, et enamus selle ettekande põhiseisukohti on tänaseni aktuaalsed ja asjakohased.

Kaks pool aastat hiljem, 11.detsembril 2001 esitas haridusminister Tõnis Lukas Riigikogule laiapõhjalise koostöö tulemusena valminud haridusstrateegia nimetusega „Õpi-Eesti“. Ilma igasuguse arusaadava põhjenduseta võeti see dokument kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi ja haridusminister Mailis Ranna initsiatiivil 3.juunil 2002.aastal menetlusest tagasi. Selle tulemusena tuleb kurvastusega tõdeda, et tammume täna, ligi 13 aastat hiljem, oma hariduseluga paljudes strateegilistes küsimustes sama koha peal. Mõelgem korra – 1997.aastal esimesse klassi läinud lastest on tänaseks saanud üliõpilased ja meie, täiskasvanud, pole suutnud selle aja jooksul kokku leppida kuhu me oma hariduseluga teel oleme. Selles valguses ei saa ma üle 15% ulatuvat tööpuudust kuidagi ebaõiglaseks pidada!

Olukord pole siiski lootusetu. Eelmise aasta 9.septembril leppisid haridusminister Tõnis Lukas, Haridusfoorumi juht Krista Loogma ja Eesti Koostöö Kogu juht Peep Mühls kokku uue, „Eesti Haridusstrateegia 2020“ ühises koostamises. Täna, 12.mail 2009 toimub selle lähtealuste avalik arutelu. Loodame, et järgmise aasta 1.juuliks määratud tähtajast suudetakse kinni pidada ja mis veelgi olulisem, see dokument saab ka tegelikuks teenäitajaks meie hariduselus.

Teatud kogemusele tuginedes lubage mul siinkohal tegijatele mõned head soovid kaasa anda.

1. Püüdkem eraldada oluline ebaolulisest, jõudkem ükskõik kui tuliste vaidluste tulemusena esmalt ühise strateegilise visioonini ja sõnastagem see ühel lehel. Julgen arvata, et 13 aasta vanused Presidendi Akadeemilise Nõukogu ühisavalduse seisukohad on seejuures abiks.
2. Leidkem kuldne kesktee erinevate huvide arvestamise ja eesmärgile jõudmiseks vajalike, kohati paratamatult valusate otsuste sõnastamise vahel. Ärge laskem end eksitada „üha õnnelikuma rahva üha kasvavate vajaduste üha täielikuma rahuldamise“ põhimõttelagedatest kompromissidest tulvil ummikteele. Sõnastagem meie strateegilised haridusvalikud.
3. Kaasakem ettevõtjaid, tehkem juba täna ettepanek Eesti Kaubandus- ja Tööstuskojale ühineda strateegia koostamise juhtgrupiga. Kaasakem venekeelset haritlaskonda ja liitkem nende esindajad kõigi oma töörühmadega.
4. Rehkendagem iga oma ettepaneku juures mida see maksab ja kas see on seda raha väärt. Eesti hariduskulud ei ole suhtena rahvuslikku koguprodukti väikesed ja ilmselt on õige eeldada, et avalikkus soovib „rohkem ja paremat haridust vähema raha eest“. Kui suudame kõiki partnereid veenda, et me niimoodo mõtleme, siis ei ole välistatud, et raha ka juurde saab.
5. Kaasakem avalikkust ja sundigem üheskoos kõhklevaid poliitikuid otsustama.

Näen siin teie hulgas mitmed kolleege, kes seisid koos minuga 13 aasta eest esimese haridusstrateegia lähtealuste koostamise juures. Soovin, et me ei peaks kunagi tulevikus, 13 aastat vanematena kokku saades järjekordselt piinlikkust tundma, et me pole hakkama saanud.

Jaak Aaviksoo ettekanne “Eesti Haridusstrateegia 2020″ töörühma korraldatud avalikul arutelul Tallinna Tehnikakõrgkoolis 12.mail 2010.a.

Oleme harjumas piiride kadumisega lubatu ja lubamatu vahelt ning näivuse ja tegelikkuse eristamatusega, samas tajume end üha enam ekslemas igasorti manipulatsioonide virr-varris, millest justkui polekski väljapääsu. Ja nüüd suutis Ühtne Eesti tõestada, et kõik see on tegelikult võimalik palju suuremal määral kui me eal oleme ette kujutanud ning mida aeg edasi reedesest Suurkogust, seda segasemaks kõik see toimunu muutub. Läksin Suurkogule ”vaatlejana”, eelkõige lootuses saada vastuseid küsimustele NO99 ettevõtmise olemuse kohta, ent lahkusin sealt ”osalisena” ja vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses. Pantvangina, sest ka siinkirjutatu muutub pigem osaks sellest eluetendusest kui eemalseisvaks arvamuseks. Tajun, et neid ridu kirjutades ei ole päris selge, mil määral saavad kirja minu mõtted ja mil määral on need mõtted kirjas ”stsenaariumis”. Nii on seni juhtunud kõigiga, kes on vähegi avalikult püüdnud selle liikumisega suhestuda – olgu siis Rein Lang oma repliigi või Edgar Savisaar oma blogiga. Ja kes on kirjutanud stsenaariumi?
Pantvangis on ka Ojasoo-Semper ja kõik teised Ühtse Eesti erakondlased. Ei ole nii lihtne, et te jätsite mulje, et erakonda ei moodustata ja teid usutakse. Oma teadliku või ka teadvustamata tegevusega olite ja olete te jätkuvalt osapool (party ehk partei ehk erakond) poliitilises protsessis, te tegite mõjusaid poliitilisi valikuid, kannate poliitilisi sõnumeid ja olete võimelised mõjutama suure hulga inimeste poliitilisi eelistusi ja ilmavaadet. Ka eelseisvatel Riigikogu valimistel. Teil on võim. Tõsiasi, et teid ei ole formaalselt olemas, ei ole seejuures oluline, pigem vastupidi. Võimu kandja peab aga vastutama.
Te tulite vastandudes olemasolevale poliitilisele establishmendile, kinnitasite, et olete paremad. Suurkogul tõestasite, et võib-olla oletegi, sest olete veel paremini omandanud tarvilikke tehnoloogiaid. Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad. Nii ütleski: ”Te olete vabad.” Mida see tähendab?
See on etteheide, sest ta viitab sellele, et me seni ei olnud vabad. See on diskrimineeriv, sest viitab sellele, et need, kes ei ole Suurkogul, ei ole vabad. See on solvav, sest seda ütles mulle Suur Juht, justkui ma ise ei tuleks selle peale. Te panite kõik kohalolijad võimatu valiku ette – lahkudes vabana oleksime teie poolt alistatud, vaid mittevabana lahkudes saaksime jääda iseendaks. See on sigadus, sest ma tajusin, et võin rahuliku südamega koju minna vaid siis kui astun teie erakonda. Ainult siis ei oleks ma enam kellegi teise poolt allutatud, vaid ise vaba inimesena koos teiste vabade inimestega otsustanud (jätkuvalt?) vaba olla. Niisugust manipulatsiooni nimetatakse neurolingvistliseks programmeerimiseks. See on meie tsivilisatsiooni tulevik. Me oleme nüüd programmeeritud. Võimu võtma.

Tartu Ülikooli välismajanduse professor Janno Reiljan on arvanud, et Eesti on europüüdluste tulemusena kaotanud vähemalt 30-40 tuhat töökohta. Kui nii väitnuks inimene tänavalt, poleks see väide reageerimist väärt. Professori tiitli ja Tartu Ülikooli kaubamärgi all avaldatu peaks aga kandma akadeemilist sisu ja kvaliteeti. Mul on kahju, ent ma ei leidnud professori arvamusest ei arutlust, argumentatsiooni ega arvutusi, küll aga terve rea hoiakuid ja väiteid, mida võib heal juhul pidada ilmavaatelisteks, halvemal juhul aga lihtsalt arusaamatuteks.
Tõsi, valitsuse ettepandud ja Riigikogu poolt otsustatud eelarvekärped, mille üheks aga kaugeltki mitte kõige olulisemaks tulemuseks on Eesti eurokõlbulikkus, hoidsid mullu kokku umbes 6 miljardit krooni avaliku sektori kulutusi, mille eest oleks võimalik aasta jooksul maksta umbes 30.000 inimesele keskmist palka. Kui professor on niisuguse rehkenduse tulemusena oma arvamuseni jõudnud, siis on vähemasti aritmeetika korras, mida aga arvata sellisest majandus- ja tööturupoliitikast ei taha mitte öeldagi. Eriti praegusel ajal, kui enam vähem niisuguse majanduspoliitilise mõtlemisega Kreeka poliitikud on viinud oma riigi pankroti äärele. Professori arusaam, et euroga ühinedes saab Eesti lahti oma jäigast rahasüsteemist on aga täiesti arusaamatu – kui seni eksisteeris vähemasti teoreetiline võimalus oma raha kurssi euro ja muude valuutade suhtes omatahtsi kõigutada, siis liitumisel kaob see sootuks. Muidugi, alati jääb lootus, et autoril on edaspidi ka midagi akadeemiliselt kaalukat oma väidete kinnituseks lisada.
Tegelikult ei ole minu loo tuum mitte professori ja poliitiku Janno Reiljani väljaütlemistes – teatud ajaloolise mälu olemasolul ei üllata tema jõulised poliitseisukohad kedagi. Minu mure on mujal. Niisuguse uudisväärtuse said Tartu Ülikooli professori Janno Reiljani mõtted mitte ainult seepärast, et nad olid Janno Reiljani mõtted, vaid eelkõige sellepärast, et ta esines Tartu Ülikooli professori väliselt väärika kaubamärgi all. Usun, et osalt ka seepärast avanevad talle mitmed meediaväravad. Teadlikult või alateadlikult usaldavad otsustajad ja ilmselt lugejadki, et ülikooli kaubamärgi alt öeldud seisukohad on usaldusväärsed ja akadeemiliselt kaalukad. Ka mina ootan seda. Aga kui ei ole? Või kui on tõsine kahtlus, et ei ole? Mis siis?
Professori seisukohtade akadeemilise kvaliteediga on seotud mitte ainult autor, kes oma teksti niisuguse tiitliga vääristab, vaid ka vastav akadeemiline kogukond, antud juhul kolleegid majandusteadlased. Tartu Ülikooli nimel öelduga saab seotud kogu ülikool kuni rektorini välja. Mul on tõsine kahtlus, et antud juhul ei ole professori arvamusavalduses niisugust akadeemilist kvaliteeti nagu lugeja võiks eeldada. Seepärast oleks hea teada, mida arvab eeltoodust näiteks Reiljani õpilane, äsjavalitud majandusakadeemik professor Urmas Varblane või ka ülikooli rektor professor Alar Karis. Olen kindel, et nad mõistavad, et eelpoolöeldu ei puuduta mitte niivõrd konkreetset professorit, kuivõrd akadeemilise kogukonna ja Tartu Ülikooli mainet.
Olgu siinkohal selgelt öeldud ka seda, et ma ei taha kuidagi piirata ei professorite sõna- ega akadeemilist vabadust – õigus oma seisukohtadele on väärtus, mida tuleb kaitsta – küll aga lasub akadeemilise kogukonna liikmel vastutus oma sõnade eest ja kogukonnal omakorda kohustus akadeemilisi väärtusi – eelkõige objektiivset tõendipõhist tõepüüdlust kaitsta. Rõhutan eesmärgipäraselt veelkord sõnaühendit „tõendipõhine tõepüüdlus“.
Esitades oma (poliitilisi) veendumusi, hoiakuid või eelistusi, rääkimata otsesest valest, akadeemilises soustis ja tiitlite all on aga lihtlabane pettus. Ma pean lugu iga tädi Maali avameelsest sõnavõtust ja võtan tõsiselt iga ausa professori seisukohta – mõlemat on nii meie poliitikale, akadeemiale kui ka avalikkusele vaja – mida aga ei ole vaja, on kasvav hulk tädi-professoreid, kelle puhul ei ole aru saada, mis on ilmavaateline hoiak, mis padupropaganda ja mis tegelik teadmine.

Jaak Aaviksoo
seekord nii akadeemik kui poliitik
04.05.10
(Blogipostitus sündis ajendatuna Postimees Online’s 02.05 avaldatud majandusuudisest „Professor: europüüdlus on kaotanud vähemalt 30 000 töökohta” http://www.e24.ee/?id=257434)

Parlamentaarne demokraatia on paratamatult erakonnapõhine. Seega moodustavad just erakonnad meie põhiseadusliku riigikorra aluse ja määravad ka Riigikogu ja valitsuse ning sealt edasi kogu poliitilise pealisehituse. Meie poliitiline kultuur on erakondade nägu.

Seetõttu ei ole erakond oma liikmete eraasi ega eraomandus, vaid avalik asi ja rahvuslik (kultuuri)vara, mille eest tuleb meil kõigil ühiselt hoolt kanda. Ka siis, kui vaid iga neljas meist usaldab erakondi. Ka siis, kui iga neljas valib protestiks partokraatia vastu Indrek Tarandit või iga kolmas jätab üldse valimata. Õigemini eriti siis, sest keegi teine meid poliitilise kultuuri edendamises aidata ei saa ja nagu on tabavalt öelnud Rein Taagepera „Ka parim valimissüsteem ei suuda päästa rahvast tema enda käest.“.

Erakondade eest hoolt kandmine on eelkõige erakonna liikmete kätes. Nemad osalevad erakonna tegevuses, nemad valivad oma juhtorganid osakondades, piirkondades ja lõpuks riigi tasemel. Juhtorganite – esimeeste, juhatuste ja volikogude käes on omakorda võim kujundada erakonna poliitikaid ja nimetada erakonna kandidaadid valimistele. Kuidas see kõik toimub, määrab erakonna põhikiri, aga veelgi olulisemal määral sisekultuur. See sisekultuur kiirgub erakonna tegevuse kaudu kogu ühiskonda ja just selle kiirguse põhjal kujunebki ühiskonnas arvamus erakondadest. Kahjuks ei ole see arvamus kõige parem, kusjuures kohati jagavad tekkinud usaldamatust ka erakondade lihtliikmed, kes ei taju piisavat osalust erakondlike otsuste kujunemise protsessis.

Mida ette võtta? Igasuguse usalduse kasvatamise eelduseks on suurem avatus, mis toimub läbi suhtluse. Pean meie demokraatia kasvatamise üheks olulisemaks sammuks erakondades toimuva laiemat käsitlemist ühiskonnas, mis saab sündida ühelt poolt läbi erakondade endi suurema valmisoleku oma toimimist selgitada, aga veelgi enam läbi avalikkuse, eelkõige ajakirjanduse, suurema huvi erakondades toimuva vastu. Sel teel on loodetavasti võimalik pikemas perspektiivis kasvatada ka erakondade liikmete koguarvu, mis on meil ohtlikult madal, ulatudes napilt 4%-ni elanikkonnast. Kui arvestada, et vaid umbes 10% liikmetest osaleb aktiivselt erakondade tegevuses, kasvõi kord kahe aasta jooksul üldkogudel, siis näeme kui kitsas on erakondade tegelik kandepind ühiskonnas ja sellega kaasnev risk võimu koondumiseks erinevate erakondade väikesearvuliste juhtorganite kätte. Erakondade kandepinna ja toetajaskonna aktiivne laiendamine on kindlasti nii erakondade kui ka kogu ühiskonna huvides.

Erakondade üldkogude toimumine on kindlasti hea võimalus pöörata laiemat tähelepanu erakondades toimuva vastu. Oleks hea, kui see ei piirduks vaid juhtorganite valimiste (spekulatiivse) kajastamisega, vaid leitaks võimalus pöörata sisulist tähelepanu ka üldkogudega loomuldasa kaasnevatele poliitilistele nihetele.

Mul on hea meel, et IRL on enne oma Suurkogu toimumist 31.jaanuaril valmis oma poliitilisi valikuid ja seisukohti veidi laiemalt tutvustama, kartmata ka teatud erimeelsuste avalikku käsitlust. Lõpuks võidavad sellest kõik.

Kallid võitlejad, Eesti sõdurid Afganistanis ja mujal kodumaast kaugel,

Eestis on praegu ilm toredalt talvine, sajab lund ja tuiskab. 2009. aasta lõpuni on jäänud veel loetud tunnid. Olen mõtlemas sellele, mida Teie nendel minutitel teete, kuidas vana aastat ära saadate? Kas teenistus annab aega mõelda rahus lahkuvale aastale või seisate silmitsi ohtudega relv käes? Igal juhul teadke, et oleme Teiega.

Kaitseministrina tunnen vastutust Teie käekäigu eest missioonil ja kinnitan, et peame meeles kõiki kaitseväelasi, kes täna seisavad Eesti ja meie liitlaste vabaduse eest kodumaast kaugel. Usun, et siinkohal liituvad minuga kõik meie riigijuhid, samuti kogu Eesti rahvas. Tahan rõhutada, et Te pole üksi, see pole Teie individuaalne riskivõtt, vaid kogu meie väikese riigi ülioluline panus turvalisuse tagamisse maailmas. Eeskätt on see Eesti rahva turvatunde tagamine! Eesti sõdurite töö rasketes ja ohtlikes tingimustes õlg-õla kõrval oma liitlastega on väikese rahva vabaduse ja püsimajäämise kohustus ja ühtlasi ka suurim julgeolekugarantii. 90 aastat tagasi vaikisid relvad Eesti Vabadussõjas, mille võitmine tugines eestlaste vabadusihale ja meie sõdurite vaprusele, aga ka liitlaste hindamatule toetusele. Me teame vabaduse hinda ja liitlaste toe väärtust. Teie teete selle teadmise tegudeks.

Oleme peatselt lõppeval, 2009ndal aastal maksnud kõrget hinda – kaotanud neli vaprat sõdurit, haavatasaanutena on tulnud tagasi kordi enam. Aasta viimasel päeval meenutagem neid meie kaasvõitlejaid, kes jätsid missioonidel oma elu. Mõtleme tänutundega neile, kes jätsid tervise, kuid tulid vähemalt koju tagasi. See on olnud kõigile liitlastele väga raske, korvamatute kaotuste aasta.

Vaatamata kaotustele ja heitumata üleilmsest majanduskriisist, on Eesti riik sel aastal enim kiita saanud just meie sõdurite professionaalsuse eest – Eesti sõdur on maailma parim sõdur! Meie sõdurite head ettevalmistust ja tegevust Afganistanis ja teistel missioonidel on alati tähele pandud. Eesti sõdureid hinnatakse, kuna nad on professionaalsed ja julged, samas tasakaalukad ja pühendunud. Võite ette kujutada, kui uhke tunne on mul Teie ja tänu Teile meie riigi üle neid sõnu meie liitlastelt kuuldes.

Kaitseministrina, aga eelkõige inimesena, tahaksin kõlavate fraaside asemel Teile lihtsalt südamest aitäh öelda, kui lubate,siis ka isalikult õlale patsutada, kätt suruda ja öelda, et ootan teid kõiki tervetena koju tagasi! Koos Teiega on liitlaskohuse täitmine minulegi õppetunniks olnud – oskan varasemast palju enam hinnata sõduri elukutset ja ametit aga ka mõista maailma keerukust ja meie vabaduse haprust.

Armsad Eesti missioonisõdurid kaugel Afganistanis ja mujal! Eestis hakkavad peagi paukuma ilutulestikud, inimesed tulevad tänavatele, avatakse vahuveinipudeleid ja soovitakse üksteisele „Head uut aastat!“. Mina tõstan klaasi ka teie terviseks ja soovin: „Head algavat 2010.aastat teile ja teie lähedastele ning igavest sõduriõnne!“ Soovin tarka visadust, rahu ja rõõmu Teie südametesse seal äkiliseses maailmanurgas.

Olge hoitud ise, kes Te kaitsete teisi!

Jaak Aaviksoo,
kaitseminister
31.detsembril 2009

Kuulun oma erakondlikust kuuluvusest hoolimata nende hulka, kes arvavad, et sotside (SDE) poliitilise mõju ja maine oluliseks osaks on olnud usaldusväärseim erakonnakultuur, kus väärtusi on suudetud hoida kõrgemal (kildkondlikest) hetkehuvidest. Selle on kindlustanud mainemajakad Marju Lauristinist Andres Tarandini ja igapäevastes poliitilistes otsustes realiseerinud rida tippsotse Eiki Nestorist Ivari Padarini. Sellesse on panustanud VP Toomas-Hendrik Ilves.

Jüri Pihl võiks ja saaks olla tugev täiendus sellesse üritusse ja meeskonda.

Täna me kõik teame, mis juhtus – SDE esimehe kohati mõistetav isiklik emotsioon väljus kontrolli alt ja realiseerus rahvuslikku julgeolekut ja usaldusväärsust kahjustava sammuna. Selles hinnangus oleme suhteliselt ühtsed.

Avalikkus, sealhulgas erakondlik arvamusliidrite seltskond, ootas seejärel ühtaegu nii strateegilist kui taktikalist lahendust pakkuvat otsust edasiminekuks, mida pidi pakkuma äsja toimunud erakonna juhatuse istung. Tulemus on ümmargune ja mage null! Rumalaim on on abitu katse teha kogu probleemi eest vastutavaks justiitsminister.

Meeskonnamängudes võetakse jõu kaotanud või endast väljunud mehed pingile. Jõu, eneseusalduse ja enesekindluse taastamiseks. See ei ole fataalne personaalne hinnang, vaid treeneri taktikaline käik. Jääb mulje, et SDE treener – erakonna eliit – on mängu juhtimisest loobunud. Quo Vadis?

Mul on südamest kahju nii hea siseministri kui ka pikaajalist usaldust pälvinud hooliva erakonna mainest. Selgrootus ja selge silmavaate puudumine kahjustavad alati nii sõpru kui liitlasi, asjaosalistest endist rääkimata.

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle. Äsja Brüsselis Rootsi kolleegi Sten Tolgforsi eesistumisel lõppenud kaitseministrite kokkusaamine oli sellest tulenevalt tavatult elav – õhus oli küsimus kuidas mõista uue lepingu artiklit 42 lõige 7, mis sõnastab: “Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega …”. Olgu võrdluseks Washingtoni (NATO) lepingu artikkel 5, mis kõlab: “… relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist … rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist …” Ühelt ehk Euroopa Liidu poolt siis ”kohustus anda abi kõigi käsutuses olevate vahenditega” ja teiselt ehk NATO poolt ”asub abistama, rakendades vajalikuks peetavaid abinõusid.”
”Kõik vahendid” on muidugi vägevamad kui ”vajalikuks peetavad abinõud” ja seega on formaalsel lugemisel on ”EL julgeolekugarantii” tugevamgi kui NATO poolt pakutav, ent tegelikkuses sõltub pea kõik sõnade katteks olevast poliitilisest, sõjalisest ja psühholoogilisest valmisolekust ja suutlikkusest. Selle koha pealt on 60-aastase ajalooga NATO-l muidugi pikk edumaa.
Seepärast ei huvitunud Brüsselis kogunenud kaitseministrid mitte niivõrd tekstis sisalduvatest sõnadest, vaid nende võimalikust ja tegelikust tähendusest nii tänases poliitilises retoorikas kui ka kujuteldaval kriitilisel hetkel ja seda nii õiguste kui ka kohustuste võtmes. Lihtsasti küsides: “Kas Soome ja Rootsi tulevad appi, kui Sinimägedes on vaja vastu panna?”, või siis: “Kuidas toetab Eesti Küprost kui vaherahujoonel tulistamiseks läheb?”. Vastus ei ole veel ühemõtteline kummalgi juhul, ent arutelul valitsenud õhustiku põhjal otsustades on Lissaboni lepingu järgne üle-Euroopaline solidaarsustunne süvenenud ning ühise ja jagatud julgeoleku teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ma arvan, et see on hea, isegi väga hea.
Eelnevaga haakuvalt oleme avalikkuses peaaegu märkamata jätnud Lissaboni lepinguga parallelselt toimunud nihke Rootsi traditsioonilises neutraliteedipoliitikas – Riksdagi otsusel ei ole Rootsi enam ükskõikne (neutraalne?) oma naabrite suhtes toimunud agressiooni suhtes. See puudutab muidugi ka meid, aga ka Islandit ja Norrat. Ja eriti Soomet, kui Talvesõja kogemusest lähtuda. See on hoopis midagi muud kui Rootsi vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas. Aga see tähendab ka eestlasi Gröönimaa kaitsel ja Arktika jääl kui vaja. Ja Karjala kannaksel. Kui sinna minnakse iseenesestmõistetavalt koos – Saksast Itaalia, Küprose ja Eestini siis on ju tõesti tore. Aga see võib olla ka illusioon. Ja otsustavad, uskuge või mitte, tegelikult Euroopa riikide rahvad, sest nende hoiakud ja arusaamad juhivad demokraatlikke parlamente ja valitsusi otsuste langetamisel. Siit järeldub, et ilma rahva tegeliku toetuseta üle-Euroopalisele julgeolekusolidaarsusele ei saa paragrahv 42(7)-st asja.
Küsigem siis kogu Euroopas ja ka Eestis, kas rahvas teab kõigest sellest? Kardan, et mitte, või vähemasti mitte piisavalt. Igastahes oleks tore, kui me vähemasti alustaksime nende teemade üle arutelu. Kui eurooplased me oleme siin Eestis, et pikalt mõtlemata ja ”kõigi käsutuses olevate vahenditega” minna vastu kurjale kaugel kodumaast? Kui vaja, peame minema kui üks mees ja see on mõeldav vaid eelneva avaliku ja kõikehõlmava arutelu ning parlamentaarse kokkuleppe alusel. See võib tunduda lihtne, ent teades ühiskonna hoiakuid kasvõi ÜRO üksmeelsel otsusel ja NATO liitlassuhetel põhineva Afganistani missiooni suhtes, ei tohiks vajadust igakülgse arutelu järele alahinnata.
President Nicolas Sarkozy, otsustades Prantsusmaa tagasipöördumise NATO sõjalisse struktuuri, lennutas õhku idee kaitse-Euroopast – L’Europe de la Defence. Õhus on olnud 6-liikmeline tuumik – Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ja Poola. Tore, aga meie? Lissaboni lepingu raames on selleks tarbeks loodud uus kaitsekoostöö instrument – alaline struktureeritud koostöö (iseenesest jube euro-spiik!), mille sisu, eelkõige koostööseltskonna valikukriteeriumid, on seni ebaselged. Tulen Brüsselist heas mõistmises, et ühenduse liikmelisusel on eelkõige pühendumise ja poliitilise tahte, mitte kvantitatiivse vägevuse dimensioon – nii vähemasti väljendus mu kolleeg, Prantsuse kaitseminister Hervé Morin. Eks aeg näita, mis tempoga edasi liikuma hakatakse. Paljugi eelseisvast arengust ripub ära äsja ametisse määratud välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni isikust ja lähenemistest ning tema suutlikkusest Lissaboni lepingu ühise välis- ja julgeolekupoliitika punktid sisuga täita. Ka Eestis on vaja kujundada oma seisukoht ja seda mitte ainult välis- ja kaitseministeeriumi ning Riigikogu komisjonide kabinettides, vaid avaramas rahvuslikus arutelus.
Eesti meedias on Lissaboni lepingu jõustumise mõju ja tähendust seostatud eelkõige kahe kõrge ameti täitmisega. Arvestades nn kompromisskandidaatide leidmisega nendele kohtadele, on peetud tulemust kesiseks ja mittemidagiütlevaks. Euroopa tippu valiti ”mittekedagi, kellel on mittevõim”, sõnab kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes. Arvan, et selline arusaamine on rumalalt ja lubamatult pealiskaudne. Muidugi ei ole Euroopa aastal 2009 valmis hakkama Euroopa Ühendriikideks, kelle eesotsas oleks president, ”kellele Obama saaks helistada”. Mitte ainult Pariis, London ja Berliin ei ole selleks valmis, vaid ka Tallinn. Asju tuleb vaadata perspektiivis ja tagasivaatest õppides võime kindlalt öelda, et Euroopa liigub Lissaboni leppe abil edasi, ka meile olulises riigikaitsevallas. Lepingu artikkel 42 lõige 2 sõnastab: ”Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika hõlmab liidu ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist. See viib ühiskaitseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi ühehäälselt otsustab….”. Ühiskaitse on vaid ühe sammu kaugusel Euroopa armeest, millise paljusid jahmatamapaneva ideega itaallased hiljuti välja tulid.
Eelnevast tulenevalt pole meil vaja ülearu targutada selle üle, kui vägev või väeti on mingi amet või selle täitja, vaid keskenduda Lissaboni lepinguga loodud riigikaitseliste võimaluste täitmisele reaalse sisuga. Alustada tuleks Eesti huvidest lähtuva rahvusliku positsiooni kujundamisest peamistes küsimustes. Igal juhul tuleb tugevnevat üle-Euroopalist julgeoleku- ja kaitsealast koostööd tervitada. See loob suurepäraseid võimalusi ka Põhja-Euroopas, kus senine 8 riigi kaitsekoostöö nn NB8 formaadis saab uue arenguimpulsi, mille kaugemaks eesmärgiks oleks Islandit-Norrat-Rootsit-Taanit-Soomet-Eestit-Lätit-Leedus katva julgeolekuruumi kujundamine NATO ja EL ühises kaitseraamistikus.
Euroopas on rohkem Euroopat, seega ka Eestis. Rohkem Euroopat on rohkem julgeolekut.

Tallinna Kalevi korvpallimeeskond tuli 1991.a. NSVL meistriks, sealt edasi on idanaabri korvpalli peaaegu suveräänina valitsenud CSKA – Armee Keskspordiklubi. CSKA kuraatoriks on aastatel 2001-2007 kaitseministri ja nüüdseks asepeaministri ametit pidav Sergei Ivanov, kes korvpallisõbrana külastas eelmisel neljapäeval Tallinnas toimunud Kalev-CSKA mängu. Muidugi ei käinud Tallinnas pelgalt korvpallisõber Sergei Ivanov, vaid ka üks tänase Venemaa tipp-juhtkonda kuuluvaid poliitikuid, kelle eravisiitidelgi on alati tähendus. Ka siis kui lisaks võidumängu jälgimisele kohtunuks ta vaid tuttava omaaegse CSKA mängija Heino Endeniga. Korvpall on hea suhteedendaja nii inimeste kui riikide vahel. Ja muidugi mitte ainult korvpall – näiteks on kriketidiplomaatiaga püütud astuda neid samme, mida Pakistani ja India valitsused pole saanud teha.

Päris ilma poliitikata see visiit siiski ei möödunud ja eravestlust puudutamata jäi selgelt kõlama Sergei Ivanovi ERR intervjuus kõlanud arvamus: «Ma ei usu, et Eesti-Vene poliitilised ja majanduslikud suhted lähiajal paranevad. Põhjusi teate te isegi.»

See on väga asjakohane ja realistlik hinnang, mis väärib täit tähelepanu. Ka mina ei usu ja arvan, et „põhjusi teavad nad isegi“.
Samas arvan, et selle ausa konstanteeringu sügavamates kihtides on peidus vastastikune kahetsus suhete sellise seisu üle, aga ka teatud optimism. Lähiajal ei, aga pikemas perspektiivis? Või siis viide avaratele võimalustele mitte-majanduslike ja mitte-poliitiliste suhete edendamiseks. Seda tasuks meil kõrva taha panna: pikaajalisem mõtlemine tuleks kindlasti mõlemale poolele kasuks, justnagu tihedam suhtleminegi kõigis suuremat ühisosa pakkuvates eluvaldkondades.

Teisalt viitab see karm konstanteering selgelt nende ekslikkusele, kes pakuvad lihtsaid ühepoolseid lahendusi suure läbimurde saavutamiseks. Kahjuks ei tule välja ja „põhjusi teame me isegi!“ Just väga-väga erinevad arvamised põhjuste kohta ongi see kõige problemaatilisem koht meil suhete edenemise teel.

Toon vaid kaks näidet. Vene rahvas andis II maailmasõja käigus arvuliselt suurima ja kõige kallima panuse natsi-Saksamaa lüüasaamisse, nende jaoks oli see Suur Isamaasõda. Muidugi oli see kõikide raudse eesriide taha jäänud ja sisulise iseseisvuse totalitaarsele okupatsioonile minetanud riikidele Pyrrhose võit. Aga sellesse maailmaajaloolisse ohvrisse, millele oli eelnenud humanitaareliiti hävitanud nõukogude enesepuhastuslik terror, tuleb suhtuda lugupidavalt. Vähemalt sama lugupidavalt kui meie ja me liitlaste õigusest arvata end väljaspool Venemaa priviligeeritud huvisid seisvaks. Nagu kirjutab värskes Foreign Affairs’is Dmitri Trenin – Moskva peab mõistma, et Euroopa ei alga mitte Elbe ääres, vaid Narva jõel.

Teineteisemõistmine on vaevaline protsess ka siis, kui ajaloolist valusat emotsionaalset kogemust koormana seljas pole, saati siis olukorras, kus mõlemad pooled lisaks teineteisemõistmisele ka riiklik-rahvusliku eneseleidmisega peavad tegelema. Venemaa riigi ja rahvaste tee omaaegsest kontinentaalimpeeriumist moodsa XXI sajandi riigini on käänuline ja hetkel pole sel teel just parimad ajad. Gruusia sõda võimaldas küll hõisata: „Venemaa on tagasi!“, ent selle hinnaks oli enamuse maailma riikide ja rahvaste võõristus sellise jäise hõnguga minevikuihaluse suhtes.
Veidi kõrvaltvaatavam pilk Eestile tabab ka meie rahvusliku ja riikliku eneseleidmise keerukusi. On üleromantiseeritud ja suletud rahvuslust, on Rahvasteliidu aegset naiivoptimismi, on liigpalju must-valgeid vastandusi. Kas me oleme ikka lõpuni mõelnud oma tuleviku rahvusriigina ühinevas Euroopas, kus paljud kallid kaasmaalased ei ole sündinud mitte ainult naaberriigis vaid teistel mandritelgi? Kuidas võiks välja näha see avatud rahvuslus, mis tagaks ühtviisi nii eesti keele ja kultuuri kestmise ja kui ka ühiskonnana vastupidamiseks tarvilise osalus- ja heaolutunde teise taustaga kaaskodanikele?

Kui midagi selle korvpallist ajendatud mõttearenduse lõppu lisada, siis vast üleskutse suuremale avatusele ja vastastikkusele suhtlusele, millele sport alati kaasa aitab. Üksteise kuulamiseks pole vaja kaugele minna. Kurtmised eesti- ja venekeelsete inforuumide lahususe üle ei aita meid palju, kui me ise neist eraldusjoontest üle astuda ei soovi. Muidugi, väljaspool oma turvalist info- ja hoiakute keskkonda on elu keerulisem – tuleb taluda ründeid oma arusaamade ja veendumuste vastu, neid kaitsta ja selgitada – ent tõmbumine oma kesta ei võimaldagi meil end usaldusväärselt kuuldavale tuua ja viia oma mõtteid sinna, kuhu parema teineteisemõistmise nimel oleks hädasti vaja. Ida-Virumaale ja Lasnamäele, veidi avaramalt, rahvusüleselt mõeldes aga ka Setu- ja Saaremaale, sest sealgi pole alati selge, mis asju pealinnas aetakse. Meie kõige olulisem iseseisvuse tagatis on elujõulise demokraatia edendamine – vahel unustame, et hoopis see, mitte ainult kaitsekulud või liikmemaks, kuulutab meie kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu.

Meie jaoks on Eesti nii maa kui rahvana just paraja suurusega, mida kaugemale aga Eestist reisida, seda väiksemana ta paistab. Ookeanitagustele rahvastele jääb ta sageli silmapiiri taha: „Kus see Eesti on?“ küsitakse. Äsjasel USA visiidil, kus, lisaks ametlikele kohtumistele Kongressis ja Pentagonis, esinesin küberjulgeolekule pühendatud konverentsidel Rahvuslikus kaitseülikoolis ja George Washingtoni ülikoolis, kogesin, et selliseid küsimusi ei esitatud kordagi.

Eesti-vastased küberrünnakud ja nende tõrjumine aprillis-mais 2007 on tänaseks kujunenud ajalooliseks tähtsündmuseks. Ühes reas ARPANeti loomisega 1969ndal, Interneti sünniga 1984ndal, Google asutamisega 1998ndal ja mitmete teiste tähtsündmustega, nimetatakse toonast rünnakut küberajaloo murdepunktiks — üleilmne julgeolekuruum sai lisaks maa-, mere-, õhu- ja kosmosemõõtmele uue – kübermõõtme. Veel samal aastal loodi USA Õhuväe koosseisus uus, küberväejuhatus, NATO võttis vastu Küberkaitse strateegia ja Eestis käivitus NATO egiidi all Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskus.

Kodumaises keskkonnas kipub meil toonaste sündmuste tõeline perspektiiv ja tähendus kaduma minema. Enamgi veel, tihti kuulen alaväärsustundest rõhututelt osundusi stiilis: „Mida erilist need rünnakud ikka endast kujutasid?“, „Kah asi uhkustada kui sind rünnatakse.“, „Me ei suutnud ju enda kaitseks midagi teha?“ jne. Vale!

Need rünnakud olid esmakordselt praktiliseks näiteks, et küberruumis on võimalik korraldada operatsioone, mis kujutavad nii subjektiivselt kui objektiivselt ohtu rahvuslikule julgeolekule läbi tänapäevasele ühiskonnale oluliste eluliste teenuste suureulatusliku halvamise. Jah, Eesti väiksus tegi selle demonstratsiooni lihtsamaks, aga mitte vähemoluliseks.

Veelgi olulisem on aga mõista, et rünnak omas mõtet vaid seeläbi, et oli mida rünnata. Eesti küberruumi arengutase ja ulatus – e-teenuste olemasolu ja tegelik tähendus ühiskonna pideva toimimise seisukohalt – võimaldas tegelikku strateegilist vastasseisu küberruumis. Just see asjaolu on küber-Eesti tegeliku suuruse ja tähenduse mõõduks. Selle peale ei pea uhkusest lõhki minema, aga e-panganduse ulatust, e-valimisi ja paljut muudki, mida oleme kübervallas suutnud saavutada, pole vaja ka häbeneda. Hoolitsegem pigem selle eest, et meie hea üleilmne e-kuvand toetaks jätkuvalt nii era- kui avaliku sektori pingutusi veelgi suuremate sihtide saavutamisel.

Kaitsmisega tulime aga toime palju paremini kui arvatakse. Muidugi, rünnak halvas meie toimetusi, aga Eesti adekvaatne, operatiivne ja kompetentne reaktsioon nii rohujuure tasandil kui kõrgemal säästis meid halvemast ja on tänaseks kujunenud paljudele riikidele õppimisväärseks eeskujuks.

Kuidas edasi? Rahvusliku küberkaitse edendamisega tuleb jõulisemalt ja eesmärgistatumalt edasi minna, asetades rõhu avaliku- ja erasektori koostööle. Sellise koostöö efektiivne korraldamine on tulemusliku rahvusliku küberkaitse võti ja iga meie edusamm, mida väikeses riigis on kordades lihtsam saavutada kui suures riigis, saab tänuliku tähelepanu osaliseks kogu maailmas. Eestil on kogu maailma küberruumi turvalisuse kasvatamisel võimalik väga palju ära teha. Vahest võib siinkohal Jakob Hurdalt innustust saades unistada küber-vaimult suureks saamisest.

Äsja saatsin Riigikogu poole teele taotluse pikendada Eesti kuni 170-liikmelise väekontingendi mandaati Afganistanis kuni 2010. aasta lõpuni. Brigaadikindral reservis Urmas Roosimägi seadis teisipäevases Postimehes Eesti osalemise Afganistani missioonis aga põhimõtteliselt küsimärgi alla. Mida vastata?

Miks on Afganistanis relvakonflikt, mis annab kindlasti välja sõja mõõdu? Sest pärast nõukogude vägede lahkumist Talibani poolt vallutatud Afganistan oli kujunenud ohuks mitte ainult oma kodanikele vaid ka teistele riikidele. Sisemaine fundamentalistlik terrorirežiim leidis liitlase Al-Qaida näol, milline koostöö päädis kaksiktornide ründega 11.septembril 2001.a. Järgnesid terroriaktid Londonis ja Madridis. See ei olnud maailma avalikkusele vastuvõetav. Esmakordselt rakendus NATO lepingu artikkel 5, mis käsitleb rünnet ühe liitlase vastu ründena kõigi liitlaste vastu. Talibani režiimi kokkuvarisemine oli kiire, sel puudus rahva (loe: erinevate hõimude) tegelik toetus, ÜRO egiidi all loodi Afganistani uus hõimuülene valitsus Hamid Karzai juhtimisel ning anti NATO-le mandaat toetada julgeoleku kindlustamist Afganistanis. ISAF – NATO Afganistani missiooni nimetus – tähendab Rahvusvahelisi Julgeolekutoetusjõude.

Selle missiooni võrdlus Nõukogude Liidu ühepoolse agressiooniga on arrogantne nagu ka ettekujutus, et sõda peetakse transpordikoridoride pärast. Tõsi, pikaleveninud konflikti käigus on liitlased ümber hinnanud missiooni eesmärki – me ei räägi mitte demokraatia ülesehitamisest, vaid Afganistani valitsuse toetamisest seni, kuni saame olla kindlad, et Afganistan ei kujuta enam ohtu ei oma kodanikele ega teistele riikidele. See on julgeolekumissiooni siht, ent rahvusvahelise avalikkuse laiemates huvides on Afganistani sotsiaal-majanduslikule edenemise toetamine, mis pikemas perspektiivis aitaks kaasa ka demokraatia süvenemisele. Afganistanis tegutsevad lisaks 43-le riigile NATO egiidi all ka ÜRO, Euroopa Liit ja paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid. Afganistan on kogu maailma mure.

 Miks on viie tuhande kilomeetri kaugusel asuva väikese Eesti sõdurid Afganistanis? Aga sellepärast, et oleme ÜRO ja NATO vastutustundlik liige, sellepärast, et maailma julgeolek on jagamatu, sellepärast, et meil ei ole ükskõik terrori all kannatanud rahva saatusest, sellepärast, et usume liitlassuhetesse ka siis kui meil endil võiks abi vaja minna.

Miks on meid seal nii palju? Lisakompanii valimiste turvamiseks saadeti Afganistani, kuna meil oli NRF valmidusüksuse näol võimalik tulla vastu liitlaste palvele osaluse suurendamiseks ja kuna pidasime valimiste edukat toimumist oluliseks olukorra stabiliseerimisel. Meie eesmärgiks pole olnud ega saa olla suurima panustaja tiitel. Jätkusuutlik osalus 170 kaitseväelase näol on meile aga jõukohane ja otstarbekas, koosnedes ühest kompanii suurusest manööverüksusest ja mitmest spetsialiseerunud elemendist, millede missioonikogemus on samuti vajalik Eesti kaitseväe võimekuse kasvatamiseks. Selle panuse suurendamist pole kavas.

Miks oleme kuumimas piirkonnas – Helmandis? Oleme Lõunas koos USA, Ühendkuningriigi, Taani, Kanada, Austraalia, Hollandi ja Rumeenia vägedega, kohtume kaitseministrite tasemel kolm korda aastas. Meid seob ühine arusaamine selle sõjalise missiooni eesmärkidest ja nendeni jõudmise teedest. Tõsi, paljud liitlased panustavad nö rahulikemas piirkondades, paljud parlamendid on oma vägedele seadnud tegutsemispiiranguid, mitmed riigid ei panusta üldse lahingüksustega. See on riikide poliitiline valik. Rahvuslikud piirangud on suurimaks takistuseks NATO väekontingendi edukal kasutamisel, seisame selle eest, et rahvuslikud piirangud üldse kaotataks, ent see pole lihtne ülesanne. Ja veel, oleme Helmandis Ühendkuningriigi üksuse koosseisus. Oleks vastuvõtmatu, kui kurdaksime pingelise olukorra pärast, jätaksime oma võitluskaaslased maha ja otsiksime rahulikumat teenistuspaika. See on au küsimus. Muidugi, me ei ole tundetud oma kaotuste suhtes, nagu pole tundetud ka meie liitlased. Kui vaja ja pinge läheneb taluvuse piirile, leiame koos taktikalise lahenduse pinge maandamiseks.

Kaua me peame veel Afganistanis olema? Me ei pea seal olema, see on meie demokraatlik valik, ja mina loodan, et see missioon lõpeb nii pea kui võimalik. Realistina pean siiski lisama, et hetkeseisuga eesmärgiks seatud 400.000 mehelise Afganistani julgeolekujõu ülesehitamine võtab vähemat kolm aastat aega. Talibani selgroog peaks aga murduma enne ja selleks on lootust, eriti Pakistani suunalt, aga ka arvestades eeldatavat USA kontingendi suurendamist.

Kas NATO suudab Afganistani alistada, keegi pole ju suutnud? Afganistani pole kellelgi vaja alistada, Afganistan tuleb jalule aidata. Alistada tuleb Talibani fundamentalistlik ideoloogia ja vabastada selle all kannatajad nii Afganistanis kui raja taga, sh suur hulk hirmu sunnil neid teenivaid võitlejaid.

Kas Afganistanist saab demokraatlik riik? Enne kui Afganistanist saab demokraatlik riik, peaks tast saama riik. Riik, mis suudab tagada, et teisitimõtlejail ei lõigataks päid otsast, et kooli minevatele tüdrukutele ei visataks hapet näkku ja valimistel osalejatel ei raiutaks sõrmi maha. Riik, mis oleks usaldusväärseks partneriks nii oma rahvale kui rahvusvahelisele avalikkusele, mis tagaks elementaarse julgeoleku ning suudaks korraldada arenguabi jõudmise abivajajaini.

Maailma julgeolek on üha enam jagamatu. Kui me Afganistanis loobume, kas maailm muutuks turvalisemaks? Afganistani kõrval on murelapseks tõusnud Somaalia, kus riigivõim on äpardunud ja selle pinnalt tekkinud kõikelubatavus on kogu maailma seadnud silmitsi piraatlusega. Ka Sudaanis vohav vägivald paneb proovile maailma avalikkuse kannatuse. Keegi meist ei rõõmusta Afganistani konflikti venimise üle ja ju tuleb tunnistada, et maailma avalikkusel ei ole täna head ja kiiret lahendust. Ometi ei saa see olla ettekäändeks oma mugavatesse ja turvalistesse kodudesse tagasipöördumiseks – maailma lahendamata mured tulevad meile sinna järele ja nõuavad oma osa siis juba mitmekordselt sisse.