Andrei Hvostov kirjutas neljapäevases Ekspressis: “Julgeolekupoliitikast huvitujad on kindlasti tähele pannud, et Venemaa kujutamine ohutu riigina on moes. Seda rääkis Anders Fogh Rasmussen, seda kuuleme Ants Laaneotsa suust, seda sõnumit kiirgab Eesti kaitseministeerium. Miks on Venemaa ohutu? Sest eelnimetatud institutsioonid ei ole võimelised Vene ohuga tegelema ja mugavam on öelda, et ohtu polegi.”

See mõtteavaldus väärib vastust.

Igasuguse tulemusliku julgeolekupoliitika nurgakiviks on adekvaatne ohuhinnang, Eesti (ja paljude Venemaa lähemate ja kaugemate naabrite) puhul eeldab see vältimatult ka hinnangut Venemaalt lähtuvate ohtude suhtes. Tuleb tunnistada, et need ohud on olemas, nad on viimastel aastatel kahjuks süvenenud nii sõnade kui tegude kaudu ja pole alust arvata, et nad lähiajal kaoksid. Vaatamata informatsioonilisele ja kohati ka majanduslikule Eesti suunalisele survele pole relvastatud konflikti (ka piiratud ulatuses) tõenäosus hetkel siiski märkimisväärne, mis ei tähenda, et selle haldamisega ei peaks tegelema ja ei tegeletaks. Eestis ja Soomes, NATOs ja Euroopa Liidus ja igalpool mujalgi. Kaitse- ja välisministeeriumides ning sisejulgeolekustruktuurides. See on selgetele kindlustunnet kasvatavatele tulemustele suunatud igapäevane töö, millest aga ei pea ega saagi pidevalt avalikke loenguid pidada. Nii nagu ei ole mõistlik paaniliselt osundada nõrkustele, mida sel teel kõrvaldada püütakse.

Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest, ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata. Alguse saab julgeolek aga eneseusaldusest, eneseusust ja eneseväärikusest, millel seisab kaitsetahe. Minu jaoks on meie julgeolekupoliitiline debatt ühtpidi liialt tehnililine – tankide, õhutõrjerakettide, lennukite jms keskne, teistpidi aga liialt emotsionaalne – me oleme nii väikesed, kas tullakse appi, kaua peame vastu. Mis asja – oleme siin sakslastele ja liivlastele, venelastele ja rootslastele, poolakatele ja taanlastele üle 5000 aasta vastu pidanud, abis on käinud venelased ja soomlased, sakslased ja taanlased, inglased ja ameeriklasedki. Keegi jäi kindlasti nimetamatagi. Kui elule rahulikult, eneseusus otsa vaadata, siis tuleb tunnistada, et meie julgeolek on täna ilmsesti kindlam kui kunagi varem. Kui nii, siis näeme sedagi, et see pole ohutu – maailm on täis pingeid, mis ei tunne piire ja meie idanaaber ei sisenda meile kindlustunnet. Nende riskidega tuleb tegeleda. Üksi ja koos liitlastega.

Venemaad puudutavalt on aga julgeoleku strateegiline võti mitte Tallinnas, Brüsselis ega Washingtonis, vaid Venemaal, tema arengutes ja korduvalt takerdunud eneseotsingutes. Nii nagu sada aastat tagasi sumbus Venemaa moderniseerumine sõja ja revolutsiooni kataklüsmides totalitarismi, niisamuti ei suutnud lääne-demokraatlikud reformid veenda vene rahvast eelmise sajandi lõpul valitud teed lõpuni käima. Ja nii püüabki meie idanaaber luua mingit uut, suveräänset identiteeti järjekordselt kõikumalöönud eneseusu ja eneseväärikuse vundamendile. Venemaaga seotud ohtude ohjamiseks peab Venemaad mõistma. Nii heas kui halvas. Venemaa tegelikud eksistentsiaalsed riskid — demograafilised, migratsioonilised, majanduslikud jne – pole kindlasti väiksemad kui meie ja meie liitlaste riskid ning teevad niisugustena muret paljudele vene inimestele. Paljud neist riskidest on meil ühised, ent kahjuks ei ole me suutnud oma riskide mõistmise ühisosa kasvatada, sest praegune Kremli administratsioon mängib ikka eelmiselt sajandilt päranduseks saadud USA ja lääne-suunalistel hirmukeeltel. Aga püüdma peaks, sest pikas perspektiivis pole alternatiivi.

Umbes nii mõtlevad inimesed, kes püüavad Venemaad ja temast lähtuvaid riske ohjata ja koostöö ning teineteisemõistmise rööbastele juhtida. Meil on muidugi maisemad ja vahetumad mured, mida me ei saa kuidagi kõrvale jätta ja tean, et seda mõistavad üha enam ka meie liitlased, mis väljendub ka praktilistes otsustes. Meie jaoks on see esmatähtis. Samas pole mõistlik end ohtude pinnalt pidevalt Venemaale vastandada, sest see süvendab täiendavat usaldamatust mõlemal pool piiri. Elagem ja toimetagem pigem kui kogenud talupoeg metsaserva talus, kes mesipuid ja lambaid ei kaitse mitte metsaserval huntide-karude peale karjudes ja viha kandes, vaid tara ja korraliku kaheraudse abil.

Eesti on demokraatlikult toimiv riik, meie valijad hoolivad oma riigist. Erakonnamaastik on selginenud – Keskerakond, Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraadid; valimisliidud pakuvad kohtadel head alternatiivi. Müts maha Keskerakonna ülekaaluka võidu ees, aga meie läheme teist teed.

Valimised ON olulised – öelgu kriitikud mida tahes. Kuuendatel kohalike omavalitsuste valimistel taasiseseisvumisejärgses Eestis on võim 658568 valimistel osalenu tahtel 226 omavalitsuses ümber jagatud. Keegi jäi võimust ilma, kedagi usaldati, keegi on pettunud, keegi on õnnelik ja keegi on rahulolematu. Kõige olulisem tulemus meie jaoks ongi just usaldus valimistulemuste suhtes sõltumata sellest, kas need on meile meelepärased või mitte. Usaldus valimistulemuste vastu on usaldus oma riigi ja põhiseadusliku korra toimimisse ja seeläbi iseendasse. Teame, et paljudes riikides seda usaldust napib ja varastatud valimistest on vaid pisike samm vägivalla ja kaose või ka totalitarismini. Eesti ON demokraatlikult toimiv riik ja seda polegi nii vähe. Aitäh kõigile valijaile.

Muidugi tahaks enamat. Tahaks usaldada mitte ainult tulemusi, vaid ka kõiki valituks osutunud rahvaesindajaid, kes on koondunud erakondadesse ja valimisliitudesse; tahaks olla kindel, et valitud teenivad meid ausalt ja omakasupüüdmatult. Seda usaldust paraku veel napib. Samas need, kelle usalduslimiit tõesti otsas on, ilmselt valituks ka ei osutunud. Ka kahel erakonnal, Rahvaliidul ja Rohelistel, on põhjust rahuloluks vähe.

Valimised toimivad, läbi 6 kohalike omavalitsuste ja 5 Riigikogu valimiste on tasapisi kujunenud meie erakondlik maastik – kadunud on omaaegsetest pettumustest ülekaalukat jõudu ammutanud rahvalemmikud Koonderakond ja Res Publica, rääkimata paljudest väiksematest vendadest, läbi tõusude ja mõõnade on tänasesse päeva jõudnud ideoloogilisema sisuga Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraadid. Viimase kümnendi stabiilseimaks erakonnaks on varjamatult populistlik Keskerakond, kellele on pidevalt jagunud umbes veerandi jagu häältest, seekord siis ligi 32%.

Valimiste peamiseks võitlustandriks oli Tallinn, kus Keskerakonna ainuvalitsus on kestnud kogu eelmise valimisperioodi ja ühine rünnak sissesöödud positsioonidele oli kõige ägedam. Ei saanud jagu! Liider Edgar Savisaar kogus oma valimisringkonnas kaks kolmandikku kõigist häältest! Valdav enamus volikogus. Tunnistagem tulemust ja tunnustagem Keskerakonda – nad on osanud valijateni jõuda, nad enda poole võita ja lõpuks ka valima tuua. Selle taga on sihikindel töö ja poliitiline professionaalsus, ka iselaadne lähedus ja osalus oma valijatega, mida paljudel teistel napib.

Ja ometigi seisab selgemini kui kunagi varem, peaaegu imperatiivina, meie erakondade eest väljakutse jõuda sellise tulemuseni sirgemaid ja valgusküllasemaid teid pidi. Eelkõige Keskerakonnale omane (ja tulemuslik!) poliitiline kultuur (või kultuuritus!) on kõige olulisemalt mõjutanud üldist poliitmaastikku, kust nendel valimistel olid peaaegu täielikult kadunud ilmavaade ja väärtused, asemel pealiskaudsed lubadusloosungid ja ähvardavas stiilis vastandused. Võitlus millegi eest ja millegi nimel mandus kahetsusväärselt lihtlabaseks võitluseks kellegi vastu. Mulle tundub, et seda vastu avalikkuse ja ka erakondade tegelikku tahet, justkui kuskilt kõrgemalt peale vajuva poliitilise tegelikkuse vääramatu jõuga või siis isetäituva ennustusena. Me justkui ise ei usu, et poliitilise edu saavutamine teisel moel on üldse võimalik. Aga peaks olema! Küsimus erakondade kui usaldusväärsete aateühenduste võimalikkusest väärib kindlasti nii avalikku kui ka erakondadesisest arutelu.
Erakondade poolt hääletas veidi üle 70% valijaist, ülejäänud toetasid valimisliite ja üksikkandidaategi. Kindlasti suudavad mitmed valimisliidud pakkuda omavalitsustes parematki valitsemist kui nõrgaks jäävad erakondlikud nimekirjad ja sestap tuleks nende poliitilist rolli tunnustada. Samas jääb valimisliitude kasvanud osakaalust õhku sisuline küsimus erakondade üldisest usaldatavusest või siis ka uue protestierakonna tekkimise võimalusest. On millele mõelda.

Riigikogu valimisteni 6.märtsil 2011. aastal jääb 504 päeva.